Blogi ei ole kasutusel.

See blogi ei ole enam kasutusel. minge lehele

http://jaksiblog.wordpress.com/ 

kus on uus ja ägedam blogi.

kas ikka on nii, et jah. mis…

Üks hea sõber küsis täna minult, et kas ma tahaks saada ulmekirjanikuks. Selliseks, noh, elukutselt. Ei. Sest ma ei taha kirjutada siis kui ma pean. kirjutan siis kui ma tahan.

 

eksole.

 

nii

 

tegelt mul oli just hästi kurb tuju.

peaks träna kuulama või m idagi.

nii

panin uue loo käima.

äkki tuleb täna ikagi üks jutt.

 

ma tahtsin siia kirjutada mingeid eriti diipe laulusõnu aga ei leia.

 

 

damn.

Viimane Juhtkoer

 

Viimane juhtkoer

Roki istus üksinda aia nurgas, kus talle meeldis viimastel aastatel istuda. Ta mõlgutas mõtteid, kurbi koeramõtteid. Ta nägi üle aia hüppavat naabri koer Rexi. „Roki, räägi mulle midagi,“ nurus ta.

„Ma räägin sulle oma vanavanaisast,“ lubas Roki.

Muki oli vana. Ta oli juba üsna vana, vähemalt enda arvates. Päriselt oli ta ka vana, vähemalt kõigi ülejäänute arvates. Ta sündis siia maailma viisteist aastat tagasi. Pärast sündi hakati teda koolitama juhtkoeraks. Juhtkoeraks ühele pimedale kuningannale, kes valitses ühte galaktika nurgas pesitsevat planeeti mis täitsa loodusseaduste vastaselt kandis nime Maa II. Muki teenis oma perenaist head mitu aastat. See planeet oli suures ohus, täpsemalt selles elav ühiskond. Nende koloonia maandus planeedil 50 aastat tagasi ja pärast paari päeva läks tehisintellekt hulluks. Seda teadis iga laps, et kui pole tehisintelligenti, pole midagi. Robotid, energiasüsteemid, kosmoselaev, süstikud, kõik langes rivist välja, sest enne väljalülitumist oli intellekt blokeerinud kõik süsteemid ning käivitanud nende enesehävituse. Eks maha jäänud kolonistid ehitasid endale puust onnid, hakkasid vilja kasvatama, lootuses et kunagi tuleb siia veel üks laev. Kuninganna, ütleme et tema nimi oli Didgurong, ja ma tean, et see kõlab nagu mõne ahvisuguharu nimi aga nii see vana legend räägib, no, see Didgurong oli kahjuks pime. Kolonistidega olid aga kaasas mõned loomad. Nende hulgas ka paar koera. Nii sündiski muki. Muki teenis oma perenaist mitu head aastat, ja siis, ühel muki jaoks elu kõige kurvemal päeval jäeti ta maha. Perenaine oli saanud endale randmearvuti, mis juhendas Didgurongi paremini kui muki seda 10 aastat oli teinud.

Nagu igal õhtul tuli perenaine ja soovis mukile head ööd. Muki heitis oma asemele ning uinus. Igal hommikul oli ta harjunud ärkama selle peale, et ta perenaine tuli ja talle rakmed kaela pani. Kui ta lõpuks ärkas nägi ta, et on keskpäev. Ta istus varmalt oma kohal ootas ja ootas, kuid perenaist ei tulnud. Õhtul, kui käes oli juba kesköö, läks muki nälja pärast toitu otsima. Ta kõndis mööda suurt maja ning jõudis lõpuks õue. Ta kõndis aias ringi, selles aias, kus ta oli mitu aastat perenaisega jalutanud ja jõudis väravani. Nagu tavaliselt avanes värav automaatselt ning muki kõndis tänavale. TA jooksis mööda tänavat ning leidis lõpuks ühe prügikasti tagant paberisse mähitud paki kus olid kondid. Ta pistis need kondid kõik nahka. Siis heitis ta sinnasamasse magama. Muki ärkas päikese sooja puudutuse peale. Sirutas ennast ning läks edasi. Oma sisimas ta teadis, et koju ei lähe ta enam kunagi tagasi, perenaine oli sealt lahkunud. Ta jalutas mööda tänavat, nuusutas õhku ja vaatas. Ta mõtles tagasi oma juhtkoeraelule. Maa II l olid nad perenaisega teinud pikki jalutuskäike, ta oli juhatanud perenaist mööda kõigist takistustest, mis nende teele tekkisid. Nüüd olid kõigil inimestel randmearvutid, nendes peituv külm tehismõistus ei asendanud muki arvates kuidagi sõpra. Muki jõudis linna kosmodroomini ja vaatas mõni minut, kuidas süstikud tulid ja läksid. Siis jalutas ta edasi. Ta möödus poodidest, kohvikutest, majadest, hotellidest, parkidest kus olid rõõmsalt mängivad lapsed. Muki oli kurb. Ta polnud oma elus veel nii kurb olnud. Ta kõndis, otsis siitsealt toitu ning kõndis mööda tänavaid. Päike loojus ning linn säras tuledes, kuid muki neid ei märganud. Äkitselt tundis ta külma. Jah, väljas oli külmaks läinud. Võõrplaneetide kliima võib olla väga heitlik. Muki kõndis pargist läbi. Taamal oli surnuaed. Järsku tundis ta tuttavat lõhna ja sai aru, et on turvalises kohas. ühe põõsa alla heitnud mõtles ta, et tal oli vist ikkagi ilus elu, kuid see lõpp selle elu lõpp oli halb.

Hommikul natuke enne koitu sõitis mööda surnuaeda koristusrobot, riisudes lehti, niites muru ja puhastades hauaplaate. Ühe hauaplaadi ees märkas ta midagi tumedat. Lükanud kõrvale lehed avastas ta sealt koera kes väliselt magas, kuid skanner ei näidanud mingeid elumärke. Robot tõstis koera õrnalt oma jõuväljaga üles ja vaatas teda. Koera kaelarihmale oli kirjutatud Muki. Robot otsis üles sobiva platsi, kaevas laseriga haua ning asetas muki laiba sinna sisse. Leidnud lähedusest sobiva kivi, kirjutas ta sellele laserlõikuriga: siin puhkab koer muki. Ma ei tea, kes ta oli, kuid ma loodan, et tal oli ilus elu. Siis kirjutas ta teisele küljele veel midagi, ning lahkus. Ta ei suutnud aru saada, miks see koer siin pidi olema, miks ta oma pere juures ei viibinud.

Kui Roki oli oma jutu lõpetanud, vaikis Reks väga kaua. „On see kõik tõsi?“ Küsis ta lõpuks. „Kahjuks jah,“ vastas talle Roki. „Muki perenaine lahkus, ta oli saanud uue randmearvuti ning ta jättis muki meelega maha, ta lootis et Muki leiab endale uue elu. Sellest loost õppisin mina seda, et vahest on arvutid sõbralikumad, kui inimesed. Koristusroboti tehismõistus ei pidanud paljuks matta Muki vääriliselt.“ Aga see lõhn, mida ta tundis, mis see oli?“ „See lõhn? See oli muki ühe kauge esivanema lõhn. Sa ju tead, et koertest võib jääda jälg järgi mitmesajaks aastaks.“ „Tean.“ „Tule kaasa,“ kutsus Roki Reksi. Nad lahkusid aiast, ning sisenesid mõne aja pärast surnuaeda. Mõlemad koerad seisatasid ühe kivi juures, millelt veel võis lugeda: „Siin puhkab Muki – viimane juhtkoer.“

Leo Kunnas – Gort Ashryn.

 

Ma ei hakka sisu ümber jutustama ,seda võib igaüks raamatust lugeda.

ikkagi pean ma viitama olulistele sündmustele raamatus, sestap, kui te tahate seda lugeda kunagi ja ei taha teada, mismoodi raamat lõpeb, soovitan teil järgnev tekst lugemata jätta.

 

 

Tegelikult esimest osa loen juba kolmandat korda, teist olen lugenud kaks korda ja kolmandat üks kord.

Lõpp on mul ikka kõige eredamalt meeles, sestap alustan sellest.

Minujaoks oli ta siiski kurb. Kõik oli ju nii hästi, Anton sai kokku oma  tütrega, naisega, kõik olid õnnelikud. Kuid ikkagi pidi ta lõpuks minema ja tapma presidendi ning  ise surema. Raamat oleks ju võinud lõppeda juba seal, kus anton ja tema kamraadid saabusid tagasi olevikku ja pärast välimarssaliga  peetud vestlust ning oma tütre ning abikaasaga kohtumist. Aga ei saanud sest Antonil oli ikka veel täitmata tähtis ülesanne, mida Maria kunagi oli ette näinud.

 

Ausaltöeldes lugesin kogu kolmanda raamatu umbes 8 tunniga läbi, alustasin kell 2 päeval vahepeal käisin ära ja lõpetasin kell pool 4 öösel. Pärast viimaseid sõnu tekkis tühi tunne, et kas nüüd ongi kõik, mis edasi sai? mis sai Aišast ja Mariast? Lõpus jäi õhku värelema mõte, et föderaalarmee sõdur ei allu ise endale. Kahju, mulle oleks meeldinud palju rohkem lõpp kui Anton ja Aiša seisid Aiša unenäos liivarannal. See pole aga minu teha.

Eile poole raamatu peal mõtlesin kahetsusega, et teine osa raamatuist oli kõige põnevam.  Rohkem mööda ma poleks vist saanud mõelda – viimase osa teine pool läks põnevaks. Ootasin võib-olla missiooni minevikku, mis oleks olnud natuke rohkem põnevam, sellist kus on palju actionit, mitte seda, et rahulikult pargis jalutades lõhatakse üks anti tumeaine pomm, ja kolks, missioon, tundub et ongi täidetud.

Kogu teosest jääb meelde ikkagi see, et kogu ühiskond on väga täpselt üles ehitatud. Selle sõjaajalugu, poliitika föderaalarmee struktuur jms. Raamat oli ka seepoolest hea,  et tegu ei olnud paljalt  sõjalise ulmeteosega, kus käib lakkamatu laingute ettevalmistamine, sõdimine ja haavatute regenereerimine. See oli minu jaoks kui üks ennustus, milliseks meie maailm kunagi võib kulgeda ja ausalt, minul pole selle vastu midagi, kui ta selliseks muutuks, ma isegi loodan , et  kaheksasaja kahe aasta pärast on keegi Anton Irv kaheksas, kellel on tütar Maria ja abikaasa Aiša, aga selle väikese vahega, et see jutt lõpeks õnnelikult.

Samuti on see raamat ka mingilmääral ka armastuslugu, mis algab õppur Anton Irv kaheksanda elus lahingukoolis, kui ta kohtab Anna Serovat ning lõpeb kolmanda osa lõpus sõnadega:

Inimeste maailmas ei ole midagi, mis oleks armastusest tugevam. See purustab kõik barjäärid."

Praegu ma ei oska midagi targemat siia kirjutada, ehk, kui olen lugenud üle kõik osad ja nende üle veel järgi mõelnud ei tundu see lõpp ka minu jaoks enam nii kurvastav ja ebaõiglane.

 

Seniks, aga, kes ei ole seda raamatut, või õigemini neid raamatuid, sest õigupoolest on osi 3, lugenud, lugege seda kindlasti.

 

See raamat hõivas minu lemmikraamatute hulgas ülekaalukalt esimese koha, tõrjudes sealt teisele kohale Dan simmonsi hyperioni.

Elanud kord ammu, ammu, no, nii umbes kaks nädalat tagasi üks tüdruk.

Hommikul, silmi lahti lüües vaatas ta seinakella. See oli kuldse äärisega süsimust kell. Siis vaatas ta lauda. Sellel lebas ajaleht. Ta kõmpis ajalehe juurde. Luges sellelt täiesti suvalisi sõnu. Sõrm,veri, raamatud. Ta mühatas tülpinult, ning pärast riietumist lahkus majast. Ta kõndis mööda tänavat kõndis ja kõndis. Möödudes ühest r kioskist ostis ta endale sooja lihapiruka. Tegelikult tegi ta seda igal hommikul, sestap teadis ja tundis teda seal töötav tüsedusele kalduv vene mammi Valja juba hästi ja tegi talle enda küpsetatud lihapirukatele isegi vahest soodustust. Süües lihapirukat ja kõndides mööda tänavat üles, raekoja platsi poole, vaatles ta inimesi. Valgetes pükstes lapsed jooksid, kelgud käes kusagile. Neile järgi kiirustas punast jopet kandev lasteaia kasvataja. Turistigrupp, kõigil fotokad või videokaamerad kaelas kõlkumas, kuulamas innukalt giidi juttu. Müügiplatsid täis piparkooke, villaseid mütse, sokke, kindaid, särke, ja veelkord sokke. Nende taga kõik sõbralikult naeratavad mehed ja naised kes kutsusid inimesi ostma. Jõulukuusk, selle ääres jõuluvana ning tema ümber tunglevad lapsed. Tüdruk vaatas neid ja tundis elust rõõmu.

Olles parajasti keset raekoja platsi hammustas ta lihapirukat lõpetades endale kogemata sõrme. Ehmatusest tegi ta käega liigutuse, ning lõi endale vastu nina.

Ninast hakkas tasakesi välja voolama verepiisk. Tüdruk pani käe nina alla. Ta vaatas, kuidas piisk kukkus tema käele. Ja istus seal, endal ülbe nägu peas. Tüdruk kõndis edasi ja sisenes raamatukokku. Ta valis riiulilt neli raamatut. Ta aga ei pannud tähele et ninast tuli veel neli piiska ning määrisid ära raamatud. Õnneks ei pannud seda ka tähele raamatukoguhoidja. Ta viskas raamatud hooletult letile ja pöördus järgmist klienti teenindama. *Raamatukogu ukse poole kõndides üritas tüdruk taskust taskurätti leida. Siis avanes tema ees uks ja ta tundis valu.

Järgmine asi millest ta aru sai oli see, et ta lamab pehmel pinnal ja vaatab valgesse palatilakke.

Sõrm, veri, raamatud, mõtles ta pettunult. Kogu mu päev. Seal ta mõtles, kuni tuli õde ja ta süstiga magama uinutas.

 

mõelge teie ka vahelduseks.

kuidas sünkroniseerida oma iPodi muusikat kasutades jawsi.

 

Koostasin selle juhendi ühele sõbrale, kuid ehk läheb seda kellelgi veel kunagi vaja.

Juhend on apple iPod touchile ja iTunes 10 le

 

 

1.  Ava iTunes

2. Kui sul veel ei ole, siis lisa muusikat enda iTunesi librarisse

3. Impordi

3.1 ava fail menüü käsuga alt+f sealt otsi üles valik add folder to librari või add file to libari. (esimene valik lubab lisada kausta, teine faili.

3.2 Valime näiteks valiku add folder to library. Vajuta enter. Avaneb tavaline faili otsimisdialoog. Vajuta 2 korda shift +tab kuni jõuad kaustade loetellu.
Otsi üles oma soovitud kaust, kuid ära sellesse sisene. Jäta valik selle peale ja liigu tabiga nupuni select folder. Vajuta tühik.

3.3 iTunes impordib su lood iTunes librarysse.

4. Ühenda iPod arvutiga. Otsi iTunes aknas tabiga üles sources three view ja sealt alt devices. Sellel vajuta paremat noolt ning otsi üles oma iPod. Sellel
vajuta aplikatsiooniklahvi ning vali syncronise. Oota kuni iTunes mängib lühikese meloodia  ja iPod enam ei näita kirja synking progress. Nüüd peaks sinu
iPodis olema sinu iTunesi library.

 

See käis tavaseadistuste korral.

Kui juhuslikult muusikafaile ei ilmu, kontrolli iPodi seadeid iTunesis.

 

1. Ühenda iPod arvutiga ja ava iTunes.

 

2. Otsi sources three view alt üles devices ja pärast sellel parema nooleklahvi vajutamist otsi üles oma iPod. Nüüd liigu tabiga edasi kuni jõuad valikuni
music ning vajuta sellel enter või tühik.

3. Otsi tabiga üles check box – synk entire iTunes library ja kontrolli et checkbox manually manage music ei oleks märgitud. Vajuta apply ja siis save.
Otsi tabiga üles uuesti sources three view ja oma iPod ning vajuta aplikatsiooni klahvi. Sealt vali synk iPod. Oota, kuni iPodist kaob kiri synking progress
ja iTunes m’ängib ette väikese meloodia. Vajuta kontroll e et eemaldada iPod arvutist.

abivalmid inimesed bussides ja bussipeatustes.

Mul oli  teisipäeval vaja sõita vanalinnast nõmmele bussiga. Mu retk algas vene tänavalt ning jätkus mööda mungatänavat ning müürivahetänavat. Müürivahe tänava juures, enne seda hotelli, mis iganes ta on,  oli keset teed tekkinud maagiliselt suur lumehang. Sealt aitas mind mööda üks turist, ei tea kust tulnud oli igatahes inglisekeelt ta rääkis. Järgmine koht kus tuldi mind aitama oli seal mandlite müügileti juures, viru ja müürivahe tänava nurgal. Asi läks põnevaks aga viru bussipeatuses. Teatavasti on viru bussipeatuse juures 3 posti. Minu nr 18 väljus kolmanda posti juurest. Teise posti juures teatas keegi, et oled bussipeatuses. Okei, kui olen siis olen, ma küll teadsin et vale juures aga endal ka natuke huvitav, et mis edasi saab. Küsisin igaks juhuks üle, et kas viru. Jah, viru. Selge, mis seal ikka, võiksite öelda, kui 18 tuleb?

Kohe, kõlas vastus. Selle peale uuris proua tolle teise bussipeatuse  sõiduplaani. Kuna aga seal 18 kirjas polnud kõmpis ta järgmisesse, ning avastanud sealt 18 ne, tuli tagasi ja vedas mind õigesse peatusesse. Kuna tema buss 40 läks teise posti juurest, kiirustas ta tagasi, aga enne seda palus  ühel järgmisel proual mind bussile aidata. Proua buss nr 5 läks küll enne minu 18 ära, kuid ta ootas rahulikult koos minuga 18 ni, hoolimata sellest et ma selgitasin talle, et saan iseseisvalt bussile, või kellegi teise abiga, mingu rahulikult nr 5 peale.

Okei, õnnelikult bussis.

 

Järgmine etapp oli siis hiiu bussipeatuses. Seal aitas kolmas tädike mind bussilt maha, pakkus ka, et aitab mind üle tee. Ma ütlesin et saan isem, ja ma olekski saanud, kuid tee ääres seistes, aitas ta mind siiski üle. Kumbki läksime oma teed.

Möödudes linna poole sõitvate busside bussipeatuse eest, oli sinna kuhjunud üsna tugevast jääst valmistatud  ebakorrapäraseid ja suuri jääkamakaid. Eks ma siis aeglaselt koperdasin seal, Terve bussipeatus oli rahvast täis, ja kõik olevat olnud valmis mulle appi viskuma, nii kui ma kukkuma hakkan.

 

 

Selliseid lugusid siis tallinna tänavatelt.

 

Eile õhtul käisin veel ka Eestimaa uhkuse salvestusel ning täna hommikul olid ujumisvõistlused.

tulevikukodu 13–viimane osa!

Tulevikukodu 13

Murula kosmosekeskuses valitses vaikus, kui välja arvata kontrollkeskusest kostev teleka heli. Valvur oli ennast mõnusalt sisse seadnud – vaadates maailmade vahelist jalgpallimatši ning kaasaelamise kõrvalt jälgides silmanurgast kontrollekraane. Murula meeskond hakkas just oma neljandat väravat lööma, kui valvuri idülli tungis mingisugune häiriv heli, millega kaasnes ruumitulede helenemine ja teleka väljalülitumine. Kiire pilk ekraanile kinnitas, et äsja on plannettis sidesagedusel 347zyixc vastu võetud maydaysignaal. Ekraanile ilmus laeva nimi ja andmed. Hetk hiljem sööstsid need ekraanilt minema ja asendusid laeva olukorra parameetritega. Kostis arvuti rahulik hääl:

„Võtsime äsja vastu maydaysignaali planeetideliidule kuuluvalt uurimis ja koloniseerimislaevalt Punane Koiduvalgus. Nende arvuti saadetud raport: hetk tagasi tuvastas arvuti laevale läheneva komeedi, mida ei suudetud peatada. Mayday signaal saadeti 3,48 sekundit enne kokkupõrget. Hetkel laevaga ühendus puudub.“

„Selge,“

kohmas valvur ning võtnud arvutist laeva viimased teadaolevad kordinaadid jooksis üle toa sidepaneeli juurde ja saatis täpsemad kordinaadid juba Murula ja maa laevastikule, kellest osa juba eelnevalt arvuti poolt saadetud kordinaatide poole suundusid.

*

John ärkas ja ringi vaadates ehmus – ta oli pealt näha lumega kaetud väljal, horisondist pisut kõrgemal helkis talvine päike… aga tal polnud külm. Ta sirutas käe välja kuid ta ei tundnud seal midagi, isegi mitte jõuvälja.

„Tere hommikust John,“

kõlas justkui ei kusagilt koduarvuti hääl.

„Ole valmis ümberlülituseks.“

Hetk hiljem leidis ta end oma voodist.

„Jajaa, tehisreaalsus muidugi,“

pomises ta ringutades.

„Midagi uut või huvitavat?“

„Ja, öösel kell kolm kuustest sai Murula kosmose keskus mayday teate laevalt punane koidukuma. Vabatahtlikke värvatakse abigruppidesse.“

„Mis laevaga juhtus?“

„Seda tabas meteoriit.“

„Kas abiväed on saadetud?“

„Jah. Praegu tulevad pn ist (planetary news) uudised.“

Toa mõlemast seinast lähtuvad nähtamatud kiired manasid toa keskele suure kuubiku, millest paistis kosmose tint must taust. Lühiuudised otse sündmuskohalt – laeva viimastel kordinaatidel ei ole laeva näha, samuti ei ole lähima valgusaasta kaugusel ühtegi laeva tükki, rääkis diktor. Meie laevastik jätkab otsinguid. Pilt hajus. Kui laev on leitud saate te minna laevale appi. kui laev muidugi alles on, mõtles John.

*

3, 2, 1, loendas arvuti. Laev rappus, ragises, kolises ja oigas kui mitusada tonni kaaluv meteoriidi suurim tükk talle otse sisse põrutas. Kuid laev ei hävinenud…

Kapten avas vaevaliselt silmad, kuid ei näinud midagi. Pime… kus… kus ma olen… laeva… planeet…koloonia.. tagasipöördumine… aa.. talle meenus kõik. Kokkupõrge ja sellega seonduv. Ta jäiliikumatuks kuid katsus äraarvata mis on katki. Kõik tundus terve olevat, ainult pea valutas põrutusest. Ta proovis ennast liigutada ning see läks tal korda. Aeglaselt kuid kindlalt ajas ta end jalule. Ta kuulatas. Sisinat, mis oleks näidanud õhuleket ei olnud kuulda, kuid see ei tähendanud midagi. Enne tuli elekter tööle saada. Ta vaatas oma randmearvutit, mis veel imekombel töötas. See näitas, et ta oli teadvuseta olnud 6 minutit. Niisiis, kokkupõrkest ei saa olla väga palju möödas, mõtles ta. Ta hakkas juba midagi nägema – juhtpuldi fosforkattega nupud helendasid, samuti oli juhtimiskeskuse suure akna taga näha kosmose tähtedest kirjatud maailma. Ta liikus käsikaudu elektrisüsteemide juhtimispuldi juurde. Puldil oli oma iseseisev vooluallikas, sestap põlesid seal tuled. Tavaliselt olid need rohelised, nüüd aga kõik eranditult punased, väljaarvatud.. üks tuli põles roheliselt. Kapten lülitas sisse avariivoolu. Möödus mõni sekund ning laeva avariivalgus hakkas kollakalt helkima tekitades haiglaselt ebameeldiva tunde, kuid sellega tuli leppida. Samuti olid ellu ärganud tähtsamate süsteemide puldid teises ruumi otsas. Kapten kõndis nende juurde. Alles nüüd märkas ta, et laeva gravitatsioon polnud töötamast lakanud. Veider, mõtles ta omaette. Ta püüdis käivitada laeva meeskonna randmearvutite peilimissüsteemi ning pärast korduvaid katseid see tal ka õnnestus. Elus olid veel teine piloot kes hakkaski juba ennast liigutama, kolm stiuardessi ja tüürimees, ta kontrollis kaardi korra veel kord üle ja avastas et kõik juhtimisruumis olnud on ka elus. See on kõvasti üle poole meeskonnast, rõõmustas ta vaikselt. Ta avas meditsiinikapi ja võttis sealt välja robotdoktori. Ta läks kordamööda iga meeskonnaliikme juurde, asetas detektori nende laubale ja ootas ära doktori diagnoosi. Ainult sideoperaatoril ja relvastusohvitseril oli luumurd, teised pidid toibuma viie minuti jooksul. Juba ajaski tehnik ennast küünarnukkidele.

„Kus…kus me oleme?“

„Ei tea. Kas avariivooluga saab arvuti tööle?“

„Ja, redutseeritud võimsusel,“

vastas tehnik.

„Saad sa seda siit üritada?“

„Ja saan,“

ütles tehnik ning kõn dis ühe puldi juurde. Kapten puudutas oma randmearvutit ning sai ühenduse pardaarstiga, kes samuti oli ellu jäänud.

„Meil juhtimiskeskuses on kaks luumurdu, saad sa sia tulla?“

„Ei,“

vastas arst ekraanil kurvalt,

„juba üritasin, kuid laeva kolmas ja neljas sektsioon on deformeerunud ja sealt ei saa läbi.“

Tema jutt mattus veidrasse elektrooniliste helide segapuntrasse, mis näis lähtuvat ei kusagilt, kuid kostis igale poole. Hetk hiljem see selgines ja arvuti hääl ütles:

„Olen viiekümne protsendiliselt operatsioonivõimeline, pooled andurid on rivist väljas.“

„Selge, arvuti, kas sa saad meist aru?“

„Jah, saan,“

vastas arvuti.

„Mis on sinu viimane salvestatud mälestus?“

„Sajandiksekund pärast kokkupõrget, enne seda, kui elektrisüsteem välja lülitus.“

Kõik hingasid kergendatult, vähemalt ei olnud arvuti mäluplokkidega midagi hullu juhtunud.

„Saad sa öelda, kus me oleme?“

„Ei, väisandurid on üheksakümen protsendiliselt läinud, jäänud on vaid laeva peal olnud kaamerad, mis kokkupõrkes kannatada ei saanud.“

„Milline olukord valitseb laevas?“

„Mul puudub ülevaade laeva kolmanda ja neljanda sektsioonide üle,“

„Ja, need on deformeerunud,“

kohmas kapten,

„aga ma võin 100 protsendilise tõenäosusega öelda et kui praegu avataks juhtimisruumi uks, oleks ukse taga lausvaaku.“

„Oh raisk , vabandust,“

ütles vanempiloot, kes oma toolil istus.

„Panipaigas seitse a on neli kosmoseskafandrit, nendest peaks abi olema,“

kostis arvuti.

„Mis laeva ülejäänud sektsioonides toimub?“

„Mujal ei olegi purustused nii hullud, kannatada said kolmas ja neljas sektsioon, kus olid peamised energiasüsteemid kuid neid peaks saama parandada – ma käivitasin juba parandussüsteemid.“

„Kapten, meil on siin haavatuid,“

teatas doktor kapteni randmearvutist.

„Selge, kas meditsiinikeskus on erve?“

„Ja, kui välja arvata see, et siin on jube segadus.“

„Okei.“

Skafandritesse, lähme vaatame.“

Ukse taga oli tõepoolest lausvaakum. Seinad olid kortsus, justkui kortsutatud paber, ja kohati oli seintest suuri tükke puudu, nii et sealt võis vaadata kosmosesse.

„Arvuti, kuidas on võimalik, et laeva gravitatsioon on tööle jäänud?“

„Laeva gravitatsioon ei tööta,“

vastas arvuti.

„Me oleme planeedi pinnal.“

„Mis kuradi moodi me planeedi pinnal oleme? Millise planeedi pinnal?“

„Teadmata.“

„Jah aga vaakum? Õhuta planeet?“

„Ei. Laeva ümber on jõuväli. Kui vaatate tähti, näete neid õrnalt virvendamas. Jõuväli on avariivoolul töötav, hoidmaks ära uusi kokkupõrkeid.“

„Ohjah… säilita jõuväli.“

Tegelikult ei olnud asi üldsegi nii hea kui arvuti väitis. Kolmas ning Neljas sektsioon olid peaaegu täielikult purustatud, vaid remondirobotid suutsid selles raudlattide, purunenud kaablite, torude ja klaasikildude segadikus hõljudes midagi korrastada.

„Suudame taastada energiasüsteemi seitsmekümne protsendiliselt. Reaktor on hävinenud, seega tuleb meil energiat hankida päikeseenergiast.

Aega kulub selleks orjenteeruvalt 4 nädalat, kuid peavoolu peaksime enamvähem tööle saama 6 tunniga ütles kapten juhtimiskeskuses mõni tund hiljem.

Kapten Margret tõstis silmad kosmilise ruumi sidepeilingaatori ekraanilt.

„Mitte midagi, isegi mitte tükke.“

Tema kõrval istuv sideoperaator haaras mikrofoni.

„Proovime korra veel.“

„Maa kosmoselaevastiku otsimislaev piir4456z koloniseerimislaevale Punane Koiduvalgus. Palun vastake! Kordan, palun vastake! Teatage meile oma praegune asukoht ja seisund. Palun teid.

Palun, te ei või siis vastata või,“

jätkas ta juba vabas kõnepruugis. Kapten margret sirutas käe ja lülitas sidekeskuse saate välja. Sellest ei ole mingit kasu, Lynn. Ainus variant on veel edasi uurida.

John, Diana Jessica ja Brian said kokku elutoas.

„Uudiseid kuulsite?“

„Jah. Ja ma arvan, et me epaks appi minema,“ vastas Jessica Johni küsimusele.

„Milleks?“

Küsis Brian.

„Seame ennast Murulal sisse ja jälgime neid siit.“

John vaatas neile kõigile otsa.

„Ma pean teile midagi rääkima. Juba 10 aastat olen ma Murulaja maa kaitsevägede teenistuses. Kuna teie olete minu pereliikmed olete teie samuti ja sellest tulenevalt oleme me kohustatud laevale appi minema.“

„Laaaaheee,“

kilkas Jessica. Isegi Briani nägu läks rõõmsamaks.

„Ma olen kuulnud et nende universaalkombinesoonides on sisse ehitatud jõuväljageneraator, sa saad enda ümber tekitada jõuväljast kaitse või isolaatori. Siis sa saad veel selle kombinesooniga lennata…,“

„Jah, teie saate ka sellised,“

vastas John. Ta aktiveeris randmearvuti. Nende ette põrandale tekkis äkki elusuuruses keskealine mees, veidi hallinevate juustega otsaesisel ja mõningate kortsudega näol. Üle tema pea jooksis korra helendav kiri:

„Kapten Richard Kill, Murula kosmosevägede kapten.“

Ta naeratas.

„Hei John, vana semu! Kuulsid uudisest ja tuled appi?“

„Jah,“

vastas John.

„Super. Laev väljub 2 tunni pärast süstik 1 tunni pärast. Ma sain sind samale laevale, kus minagi, nii et seal saame rääkida. Mul praegu palju tegemist, saadsin teile juba ka volitused pagasiks ja varustuseks.“

*

Murula kosmodroomile sõitis üks auto. Ta möödus reisijate derminalist, kaubaderminalist ning jäi seisma Murula kosmosevägede peakontori ees. Autost väljusid John, Diana, Jessica ja Brian.

„Siia poole,“

Ütles John oma randmearvutile üht põgusat pilku heites. Mõne minuti pärast võis Murula kosmosevägede kontori ees seisja näha süsimusta süstikut, mis sööstis taeva poole. Tema külje peal oli Murula kosmosevägede vapp, roheline planeet ja sellel kiri: kosmos on meie tulevik.

Esimese osa lõpp

See jutt on minu nägemus tuleviku maailmast.

Tegu oli esimese osaga, esimese, kuid ma ei ole kindel, et tuleb teine või kolmas osa ka.

Tänan kõiki, kes seda juttu lugesid ja mulle tagasisidet jagasid.

Jakob Rosin

monikast, talvest ja muust

Ma imestasin laupäeva õhtul, kui tundus et monikaga asi lõppes, et miks ma nii väsinud olen.

siis ma sain aru et tegelt oli alateadvus pidevalt olnud nn kõrgendatud valmisolekus. pidevalt jooksid ju läbi uudised sellest et lumevangis on mitusada inimest, elektrit pole poolel eestil jne.

 

eks ma üsna palju jälgisin päevalehe, postimehe, õhtulehe ja delfi rss uudisvoogusid.

Üritasin jõudumööda uudiseid ka sõpradele facebooki jagada, isegi ei tea miks aga lihtsalt oli selline tuju.

 

Kui emt katkestas ajutiselt inimeste vahel ühenduse üle eesti, kordus enam vähem sama asi, mille peale üks klassivend ütles et ma olen nagu kõndiv ajaleheputka.

 

 

Elu on põnev

 

lund muudkui sajab, sajab ja sajab.

hommikul või noh, see oli vist päev juba, rookisin, ja umbes 2 tunndi hiljem oli seis endine

praegu ka sajab.  vist.

Ü

test

katsetan kas see postitus jõuab facebooki rss graffiti kaudu

meenutusi suvest–mõningaid salvestusi

 

eile uurides oma salvestuste gatalogi arvutis, jäid silma mulle mõningad salvestused.

 

näiteks üks kägu, keda kuulsin kukkumas suvel, mingi looduse viperuse tõttu tegi ta kolme häält.

kuula

fail on töödeldud, st sahinat olen maha võtnud.

 

suvest on jäänd veel salvestus, kus on mõned rohutirtsud siristamas ja samas seal jookseb ka koer.

kuula

 

suvel võtsin ette ka projekti – magasin ühe öö rõdu peal.

öösel kuulsin, et keegi ragistab metsas. tuli välja et tegu on seaga. kahjuks väga hästi tema ruigamist säilinud ei ole.

kuula

samast ööst, täpsemalt hommikust on jäänud ka üks sookure röögatus.

kuula

 

suve lõpupoole sain kätte oma olympus dm5 diktofoni, temaga üks esimesi salvestusi – õues, õhtul.

kuula

 

suvega on hetkel kõik

bussis tegin ka ühe salvestuse -

kuula

kuna õues sajab hetkel lund, siis lindistasin ka natuke seda – panin 3 faili kokku

kuula

hetkel kõik

Dan simmons - Hyperion

in kirjutada sellest raamatute  detraloogiast. Alustuseks kopeerin siia oma kirjandi hyperioni esimese raamatu hyperion kohta.

Kaugel kosmoses, ühel planeedil nimega Hyperion asuvad ajasargad. Ajasargad on kivist ehitised, mis saadetakse kunagi tulevikus ajast tagasi. Nüüd nad on avanemas.

Seitsmeliikmeline seltskond suundub ajasarkade juurde palverännakule, et esitada oma soovid legendaarsele veristajale.

Veristaja on olevus, kes on kolme meetri pikkune, üleni kaetud lõikurtraadi, metallogade ja teravate nugadega.

Legendi kohaselt torkab veristaja oma ohvrid suure metallist puu otsa, mida katavad kolme meetri pikkused metallogad.

Palverändurite seas on seitse liiget – isa Hoyt, kes on üsnagi rahuliku meelega preester ja kes tuli paluma veristajat, et ta tema oma valust vabastaks, mida tekitavad ristid tema rinnal.

Teiseks liikmeks on Sol Weintraub, kes on valmis oma tütre heaks tegema ükskõik mida, et teda päästa. Tema tütar tuli kahekümne kuue aastasena Hyperionile, et uurida ajasarku. Salapärases õnnetuses aga juhtus midagi, mis pani Sol Weintraubi tütre racheli tagurpidi vananema. Tema sooviks on et nüütseks kahe nädala vanuseks saanud rachel hakkaks taas õigetpidi vananema.

Kolmandaks seltskonna liikmeks on poeet Martin Silenus, kes on jõhkra kõnepruugiga, ütleb kõik kõigile otse välja ja on suhteliselt äkiline. Ta ei taha muud, kui oma poeem Kantos lõpuni kirjutada, ta arvab, et veristaja on tema muusa.

Neljandaks liikmeks on konsul, kes on väga kindel oma otsustes.(Tema õiget nime raamatus ei avaldata) Konsul peab teisi palverändureid aitama nende teekonna jooksul.

Viiendaks ja reisi seltskonna ainsaks naisliikmeks on Braune Lamia, kes ei suhtu hästi poeeti ja ähvardas teda mitu korda tappa, kuid seda ei teinud. Tema kunagine kallim palus tal hyperionile minna.

Kuuendaks liikmeks on lendpuu ygdrasill kapten Het Masteen, kes neid hyperionile tõi. Tema kahjuks hukkub enne ajasarkadeni jõudmist.

Seitsmes liige on Kolonel Fedmahn Kassad, kelle ainsaks sooviks on veristaja hävitada.

Nüüd on tegelasi kirjeldatud ja aeg lühidalt tegevust kirjeldada.

Pärast hyperionil maandumist ja suure rohuväljani, mida nimetatakse ka rohumereks jõudmist näeb lendpuu kapten, kuidas ta lendpuu hävib. Seejärel ta kaob salapäraselt.

Edasi kulgeb kõik plaanipäraselt, kuni ajasarkadeni jõudmiseni, kus veristaja tapab isa Hoyti, sellega vabastab ta ka tema oma valust. Sellega lõppeb raamatu esimene osa.

Kuna olen viimasel ajal olnud väga huvitatud ulmekirjandusest, eriti sellisest, mis toimub tulevikus, hakkasin seda raamatut lugema. Raamatu algus tundus mulle igav, sest räägiti liiga palju usust ja selle tekkimisest. Raamat oli kohati väga igav, kuid siis võis äkki tulla miski, mis tõstis põnevust mitme kordselt. Näiteks, kui ühel hommikul avastati, et Het Masteen on kadunud, või see, et mis saab isa Hoytist ja teistest palveränduritest. Poole raamatu sisust moodustavad palverändurite lood sellest, et kuidas nad esimest korda Hyperionile sattusid. Kõige põnevamaks pean neist kolonel Fedmahn Kassadi jutustust, kuidas ta ühe võõrtsivilisatsiooni laevaga hyperionile kukkus.

Ise ma palverändurite olukorras olla ei tahaks, mina ei suudaks taluda närvipinget, et mind võidakse iga hetk lõikurtraadiga ära hakkida või noaga pooleks lõigata. Sellises ühiskonnas nagu valitses selle loo tegevuse ajal, kus inimesed on asustanud sadu planeete, ja nende vahel saab liikuda kaugsiirdeportaalide abil, millest astud läbi ja oled kohal. Sellises ühiskonnas võiks elada küll, kuid järgmises raamatu osas selgub, et kaugsiirdeportaalid ei ole inimkonnale head.

Raamat oli põnev ja täis ootamatuid sündmusi.

Raamatul on kolm järge:

Hyperioni langus

Endymion

Endymioni tõus.

 

Dan simmons, hyperion.

Detraloogia.

Tegu on ilmselt parima ulmeteosega, midama olen kunagi lugenud. Olin seda raamatut mitmel korral märganud, kuid polnud teda avanud. Ühel korral siiski avasin ja peaaegu,et enne ei lõpetanud, kui mul kõik 4 osa läbi olid loetud. Praeguseks olen ma lugenud raamatut eestikeeles 4 või 5korda ja esimest osa inglisekeeles 1 kord.

Romaani tegevus toimub kauges tulevikus. Inimkond asustab sadu planeete, ning on moodustanud galaktikate vahelise hegemoonia. Ühel planeedil asuvad mõistatuslikud ehitised – ajasargad, mis õigel hetkel peaksid oma sisuga jõudma olevikku ja täituma. Ajasarkade juures liigub ringi veristaja. Lõikurtraadist, teravatest nugadest koosnev kolme meetri pikkune ja punaselt hõõguvate silmadega tapamasin. Ta saadeti ajast tagasi, ja nüüdseks on ta muutunud osade inimeste pühakuks. Kuna ajasargad hakkavad avanema, ei lasta sinna enam palverändureid. Veristaja kirik saadab viimased seitse. Preester Lenar Hoyt, Kolonel Fedmahn Kassad, hegemoonia konsul, õpetlane Sol Weintraub, detektiiv Braune Lamia, templirüütel(teise tsivilisatsiooni esindaja) Het Masteen ja poeet Martin Silenus.

Kõigil on oma lugu jutustada, miks nad hyperionile tulid.

Fedmahn Kassad tuli, et tappa veristaja, Sol Weintraub selleks, et päästa oma tagurpidi vananev tütar, Braune Lamia, et päästa oma armastatu Jon Cheatsi tehismõistus, poeet Martin Silenus läks palverännakule, et lõpetada oma pooleli olev poeem ning konsul siirdus hyperionile hegemoonia peasekretäri käsul.

Esimene raamat lõppeb sellega, kui palverändurid jõuavad ajasarkadeni. Teine raamat jätkub sealt samast, kuid nüüd vaadeldakse tegevust kahest vaatepunktist. John Cheatsi uue tehismõistuse silme läbi ja palverändurite seisukohalt. Hakkab kujunema kaks tegevusliini. Üks hegemoonias ja teine hyperionil. Ümber hyperioni käib sõda. Hegemoonia laevastiku ning võõrtsivilisatsiooni – heidikute vahel selle peale, et kes jõuab enne ajasarkadeni, enne nende avanemist. Samal ajal avastatakse, et hegemoonia planeetidele lähenevad suured laevad, mis kannavad eesmärki hegemoonia planeedid hävitada. Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone käsib hävitada kõik kaugsiirdurid (planeetidevaheline teleportatsioonisüsteem). Sellega laguneb hegemoonia ja kogu senine ühiskonnakorraldus lakkab olemast. Tuleb välja et ründavad laevad olid tühjad – neid juhtis tehnotasand e. andmesfäär, mis oli kõiki planeete ühendav meedium. Selle hävitamiseks tuligi kaugsiirdurid hävitada. Hyperionil avanevad aga ajasargad, ning sol weintraub on sunnitud andma oma tütre Racheli veristajale. Mõni hetk hiljem ilmub ajasargast täiskasvanud rachel, kes ulatab isale tema nüüd terve ja õigetpidi vananeva tütre. Sol weintraub järgneb väikese Racheliga suurele Rachelile ajasarka, ning satub edasi tulevikku. Ka Fedmahn kassad on sattunud tulevikku, kus ta võitleb veristajaga, ning lõpuks võidab.

Kolmas raamat algab pealtnäha hoopis seosetust kohast. 200 aastat hiljem kellegi Raul Endymioni jutustusena hyperionil, kus ta halbade juhuste kokkulangevuse tõttu määratakse hukkamisele. Hukkamisseade aga asendatakse närviõimetiga(seade mis lülitab inimese teadvuse mõneks ajaks välja), ning Raul Endymion ärkab poeedi Martin Silenuse juures, kes on üle 800 aasta vana. Martin silenus käsib tal õigel hetkel minna ajasarkade juurde, kust ilmub välja braune lamia tütar Aenea. Raul Endymion ja Aenea põgenevad konsuli vana kosmoselaevaga. Vahepealne ühiskonnamuutus on toonud võimule kiriku, mis nimetab end paksiks. Raul ja Aenea põgenevad paksi eest, kuni nende laev saab vigastada ning muutub lennukõlbmatuks. Jätnud laeva ühele planeedile end parandama, siirduvad Raul, Aenea ning nende reisikaaslane android (tehisinimene)A Bettik parvega mööda jõge, mis voolas hegemoonia ajal läbi kaugsiirdurite. Kaugsiirdurid – kui ehitised - on püsima jäänud, kuid pärast hegemoonia langust nad ei tööta. Kummalisel kombel siiski aktiveeruvad kaugsiirdurid ning Aenea, Raul ning A Bettik reisivad läbi mitmete maailmade, kuni jõuavad vanale maale, mida kõigi eelduste kohaselt olemas ei tohiks olla. Aenea jõuab seal arhitekti juurde, kelle juures ta õpib 10 aastat, mille jooksul Raul Endymion peab ära tooma konsuli kosmoselaeva, mis nüüdseks on end parandanud. Kui Raul tagasi jõuab, on Aenea saanud täisealiseks, ning tema verel on toime panna inimesi kuulma teiste inimeste mõtteid, ning nad on võimelised ise liikuma planeedilt planeedile ilma abivahenditeta. Aenea jaotab verd kõikidele inimestele, mis põhjustab lõpuks paksi kokkulangemise, kuid Aenea teab, et ta peab end kirikule üle andma, niisiis ta ilmub keset jumalateenistust katedrali, kus ta vahistatakse. Teda piinatakse et teada saada, kuidas ta suutis oma verele sellise toime anda, kuid Aenea ei ütle midagi. Lõpuks Aenea sureb. Seda sündmust näeb viimane kui üks inimene universumis oma vaimusilmas, ning kirik purustatakse lõplikult oma käitumise eest, ning selle eest, et kirik lõi taas kampa tehnotasandiga, mis soovis hegemoonia hävitada 200 aastat tagasi.

Raamat on pikk, kuid sama põnev. Igavaid kohti peaaegu ette üldse ei tule, seega on Dan Simmons saanud hakkama väga hea ja lugejat kaasahaarava teosega. Autor, kes on samas ka õppejõud,väitis ühes artiklis, et hakkas kirjutama õpilastele lühikesi lugusid, mida neile tunnis ette luges, ning lõpuks kasvas välja sellest terve kogumik. Kirjanik on suutnud anda hea kirjelduse erinevate olevuste mõttemaailmatest – nii eluaegse sõduri, preestri, kuid ka tehisinimese ja inimkonna vaatepunktist. Esimest osa võib isegi käsitleda kui novellide kogumikku, peamiselt koosnebki see palverändurite jutustustest, mille vahele on pikitud ka nende rännakust osasid lõike.

Kuna esimese ja teise raamatu jutt kulgeb üsnagi eraldatuses, palverändurid ei ole ühenduses kellegi teisega, on Dan Simmons suutnud siiski maalida palverändurite jutustuste läbi pildi ühiskonnast, kus kogu vajalik info on ühe mõtte kaugusel, inimesed liiguvad galaktikate vahel millisekunditega, kuid samas pole minetanud ka inimlikkust, näiteks hegemoonia konsulile meeldis sõita oma laevaga ühele planeedile kus ei elanud mitte kedagi ja seal lihtsalt olla iseendaga, nii et teda keegi ei sega.

Romaane iga kord üle lugedes olen avastanud midagi uut, ja kunagi pole teos olnud igavam kui varem. Ka raamatu tõlkija on hakkama saanud suurepärase tööga – olles pidanud leiutama ise mõningaid uusi väljendeid nagu lausside, kütkendi, mitmeid planeedinimesid nt jumalate salu, eluvormide nimesid nt kiirghärmikud, jne. Muidugi ei anna seda võrrelda inglisekeelse tekstiga, kuid tõlketöö on samuti väga hästi tehtud.

Käesolev raamat jääb kindlasti veel väga kauaks minu lemmikraamatuks.

kirjandi lõpp

 

Hakkan neid raamatuid juba lugema neljandat korda, aga ikka pole ma neist ära tüdinenud.

esimest osa, ärge küsige miks, minumeelest iseloomustab laura lugu Südasuve rohtunud teed

 

 

lugege kindlasti seda raamatut

Microsoft office outlook 2007

Juba aasta aega  kasutan aktiivselt Microsoft office outlook 2007-te

Tahtsingi rääkida selle programmi eelistest minu jaoks ja jawsi kasutusest.

 

  Üldist

Offices on mitu alamjaotust – meilid, kalender, tööülesanded(to do), märkmed jne. Ise kasutan eestikeelset officet niisiis tulevad edaspidised kirjed eestikeelsena.

 

Inbox

 

Sisse kaust  grupeerib meilid vaikimisi päevade kaupa. Kes on uuemate messengeritega  tuttav teab, et sealsed grupid (saadaval, pole saadaval) jne on analoogsed puuvaatele. Sama ka outlookis – grupp täna näitab tänaseid meile, siis tulevad kõik päevad ja siis eelmine nädal, 2 nädalat tagasi  jne. Nii on lihtsam meile leida. Veel lihtsamaks teeb meili üles leidmine ka otsingukast, kuhu tippides mingi sõna otsitakse seda saatjatest, pealkirjadest, sisust jne. Igale meilile on võimalik lisada ka meeldetuletus vt. tööülesanded

Võimalus on ka meile pealkirjade kaupa grupeerida, kuid see variant on parem meililistides. Kui pealkiri ei huvita, võib selle kohe deletega prügikasti saata ja kõik sellega seotud meilid on kadunud.

 

Kalender

 

Kalender nagu kalender ikka. Mina olen tundnud puudust telefoniga sünkroniseerimisest, nüüd on see ka lõpuks olemas. (varem ma officet ei kasutanud). Kalendris on mul kõik sünnipäevad, üritused, kookkusaamised jne. Iga sünkroniseerimise käigus võtab nokia pc suite järgmise 2 nädala kalendrikirjed ja saadab need telefoni, sama tehakse ka telefonist arvutisse. Nii näieks loon ma telefonis kalendrikirje ja see jõuab ka arvutisse ja vaastupidi.

 

Contaktid

 

Kõik minu outlooki ja telefoni kontaktid on nüüd telefonis ja arvutis olemas.  Samuti on nende kohta palju rohkem informatsiooni, telefonisse mitme asja sisestamine läheb üsna tüütuks aga arvutisse meili, kodutelefoni töötelefoni ja mobiilinumbri sisestamine ei ole eriline probleem.

tööülesanded

tööülesanded on telefon is olevad ülesanded

Kui sul on mõni ülesane lähenemas siis pinisevad nii arvuti kui ka telefon. Meilidele saab lisada samamoodi järeltegevus meeldetuletust, niisiis näidatakse seda meili ja sealt saad selle ka kohe avada.

Lisad näiteks et vaja tuua poest vorsti, määrad sellele prioriteedi ja kui poodiminemise aeg kätte jõuab piuksub su telefon ja näitab et vaja vorsti ka osta.

Märkmed

Märmed on sisuliselt lihtsad, kirjutad mingi märkme, nt kontonumbri vms. Sinna saab lisada ka pilte ja faile.

Lõpetuseks.

 

Jawsiga on kasutada väga hea ja mugav. Rääkisin võibolla pealiskaudselt, kuid minu jaoks on need olulised funktsioonid.