Jakobi tegemised ja toimetamised

Blogi ei ole kasutusel.

2012-01-22T19:25:00.001+02:00

See blogi ei ole enam kasutusel. minge lehele

http://jaksiblog.wordpress.com/

kus on uus ja ägedam blogi.

kas ikka on nii, et jah. mis…

2011-03-24T22:16:00.001+02:00

Üks hea sõber küsis täna minult, et kas ma tahaks saada ulmekirjanikuks. Selliseks, noh, elukutselt. Ei. Sest ma ei taha kirjutada siis kui ma pean. kirjutan siis kui ma tahan.

eksole.

nii

tegelt mul oli just hästi kurb tuju.

peaks träna kuulama või m idagi.

nii

panin uue loo käima.

äkki tuleb täna ikagi üks jutt.

ma tahtsin siia kirjutada mingeid eriti diipe laulusõnu aga ei leia.

damn.

Viimane Juhtkoer

2011-02-05T00:53:00.001+02:00

Viimane juhtkoer

Roki istus üksinda aia nurgas, kus talle meeldis viimastel aastatel istuda. Ta mõlgutas mõtteid, kurbi koeramõtteid. Ta nägi üle aia hüppavat naabri koer Rexi. „Roki, räägi mulle midagi,“ nurus ta.

„Ma räägin sulle oma vanavanaisast,“ lubas Roki.

Muki oli vana. Ta oli juba üsna vana, vähemalt enda arvates. Päriselt oli ta ka vana, vähemalt kõigi ülejäänute arvates. Ta sündis siia maailma viisteist aastat tagasi. Pärast sündi hakati teda koolitama juhtkoeraks. Juhtkoeraks ühele pimedale kuningannale, kes valitses ühte galaktika nurgas pesitsevat planeeti mis täitsa loodusseaduste vastaselt kandis nime Maa II. Muki teenis oma perenaist head mitu aastat. See planeet oli suures ohus, täpsemalt selles elav ühiskond. Nende koloonia maandus planeedil 50 aastat tagasi ja pärast paari päeva läks tehisintellekt hulluks. Seda teadis iga laps, et kui pole tehisintelligenti, pole midagi. Robotid, energiasüsteemid, kosmoselaev, süstikud, kõik langes rivist välja, sest enne väljalülitumist oli intellekt blokeerinud kõik süsteemid ning käivitanud nende enesehävituse. Eks maha jäänud kolonistid ehitasid endale puust onnid, hakkasid vilja kasvatama, lootuses et kunagi tuleb siia veel üks laev. Kuninganna, ütleme et tema nimi oli Didgurong, ja ma tean, et see kõlab nagu mõne ahvisuguharu nimi aga nii see vana legend räägib, no, see Didgurong oli kahjuks pime. Kolonistidega olid aga kaasas mõned loomad. Nende hulgas ka paar koera. Nii sündiski muki. Muki teenis oma perenaist mitu head aastat, ja siis, ühel muki jaoks elu kõige kurvemal päeval jäeti ta maha. Perenaine oli saanud endale randmearvuti, mis juhendas Didgurongi paremini kui muki seda 10 aastat oli teinud.

Nagu igal õhtul tuli perenaine ja soovis mukile head ööd. Muki heitis oma asemele ning uinus. Igal hommikul oli ta harjunud ärkama selle peale, et ta perenaine tuli ja talle rakmed kaela pani. Kui ta lõpuks ärkas nägi ta, et on keskpäev. Ta istus varmalt oma kohal ootas ja ootas, kuid perenaist ei tulnud. Õhtul, kui käes oli juba kesköö, läks muki nälja pärast toitu otsima. Ta kõndis mööda suurt maja ning jõudis lõpuks õue. Ta kõndis aias ringi, selles aias, kus ta oli mitu aastat perenaisega jalutanud ja jõudis väravani. Nagu tavaliselt avanes värav automaatselt ning muki kõndis tänavale. TA jooksis mööda tänavat ning leidis lõpuks ühe prügikasti tagant paberisse mähitud paki kus olid kondid. Ta pistis need kondid kõik nahka. Siis heitis ta sinnasamasse magama. Muki ärkas päikese sooja puudutuse peale. Sirutas ennast ning läks edasi. Oma sisimas ta teadis, et koju ei lähe ta enam kunagi tagasi, perenaine oli sealt lahkunud. Ta jalutas mööda tänavat, nuusutas õhku ja vaatas. Ta mõtles tagasi oma juhtkoeraelule. Maa II l olid nad perenaisega teinud pikki jalutuskäike, ta oli juhatanud perenaist mööda kõigist takistustest, mis nende teele tekkisid. Nüüd olid kõigil inimestel randmearvutid, nendes peituv külm tehismõistus ei asendanud muki arvates kuidagi sõpra. Muki jõudis linna kosmodroomini ja vaatas mõni minut, kuidas süstikud tulid ja läksid. Siis jalutas ta edasi. Ta möödus poodidest, kohvikutest, majadest, hotellidest, parkidest kus olid rõõmsalt mängivad lapsed. Muki oli kurb. Ta polnud oma elus veel nii kurb olnud. Ta kõndis, otsis siitsealt toitu ning kõndis mööda tänavaid. Päike loojus ning linn säras tuledes, kuid muki neid ei märganud. Äkitselt tundis ta külma. Jah, väljas oli külmaks läinud. Võõrplaneetide kliima võib olla väga heitlik. Muki kõndis pargist läbi. Taamal oli surnuaed. Järsku tundis ta tuttavat lõhna ja sai aru, et on turvalises kohas. ühe põõsa alla heitnud mõtles ta, et tal oli vist ikkagi ilus elu, kuid see lõpp selle elu lõpp oli halb.

Hommikul natuke enne koitu sõitis mööda surnuaeda koristusrobot, riisudes lehti, niites muru ja puhastades hauaplaate. Ühe hauaplaadi ees märkas ta midagi tumedat. Lükanud kõrvale lehed avastas ta sealt koera kes väliselt magas, kuid skanner ei näidanud mingeid elumärke. Robot tõstis koera õrnalt oma jõuväljaga üles ja vaatas teda. Koera kaelarihmale oli kirjutatud Muki. Robot otsis üles sobiva platsi, kaevas laseriga haua ning asetas muki laiba sinna sisse. Leidnud lähedusest sobiva kivi, kirjutas ta sellele laserlõikuriga: siin puhkab koer muki. Ma ei tea, kes ta oli, kuid ma loodan, et tal oli ilus elu. Siis kirjutas ta teisele küljele veel midagi, ning lahkus. Ta ei suutnud aru saada, miks see koer siin pidi olema, miks ta oma pere juures ei viibinud.

Kui Roki oli oma jutu lõpetanud, vaikis Reks väga kaua. „On see kõik tõsi?“ Küsis ta lõpuks. „Kahjuks jah,“ vastas talle Roki. „Muki perenaine lahkus, ta oli saanud uue randmearvuti ning ta jättis muki meelega maha, ta lootis et Muki leiab endale uue elu. Sellest loost õppisin mina seda, et vahest on arvutid sõbralikumad, kui inimesed. Koristusroboti tehismõistus ei pidanud paljuks matta Muki vääriliselt.“ Aga see lõhn, mida ta tundis, mis see oli?“ „See lõhn? See oli muki ühe kauge esivanema lõhn. Sa ju tead, et koertest võib jääda jälg järgi mitmesajaks aastaks.“ „Tean.“ „Tule kaasa,“ kutsus Roki Reksi. Nad lahkusid aiast, ning sisenesid mõne aja pärast surnuaeda. Mõlemad koerad seisatasid ühe kivi juures, millelt veel võis lugeda: „Siin puhkab Muki – viimane juhtkoer.“

Leo Kunnas – Gort Ashryn.

2011-01-08T23:03:00.001+02:00

Ma ei hakka sisu ümber jutustama ,seda võib igaüks raamatust lugeda.

ikkagi pean ma viitama olulistele sündmustele raamatus, sestap, kui te tahate seda lugeda kunagi ja ei taha teada, mismoodi raamat lõpeb, soovitan teil järgnev tekst lugemata jätta.

Tegelikult esimest osa loen juba kolmandat korda, teist olen lugenud kaks korda ja kolmandat üks kord.

Lõpp on mul ikka kõige eredamalt meeles, sestap alustan sellest.

Minujaoks oli ta siiski kurb. Kõik oli ju nii hästi, Anton sai kokku oma tütrega, naisega, kõik olid õnnelikud. Kuid ikkagi pidi ta lõpuks minema ja tapma presidendi ning ise surema. Raamat oleks ju võinud lõppeda juba seal, kus anton ja tema kamraadid saabusid tagasi olevikku ja pärast välimarssaliga peetud vestlust ning oma tütre ning abikaasaga kohtumist. Aga ei saanud sest Antonil oli ikka veel täitmata tähtis ülesanne, mida Maria kunagi oli ette näinud.

Ausaltöeldes lugesin kogu kolmanda raamatu umbes 8 tunniga läbi, alustasin kell 2 päeval vahepeal käisin ära ja lõpetasin kell pool 4 öösel. Pärast viimaseid sõnu tekkis tühi tunne, et kas nüüd ongi kõik, mis edasi sai? mis sai Aišast ja Mariast? Lõpus jäi õhku värelema mõte, et föderaalarmee sõdur ei allu ise endale. Kahju, mulle oleks meeldinud palju rohkem lõpp kui Anton ja Aiša seisid Aiša unenäos liivarannal. See pole aga minu teha.

Eile poole raamatu peal mõtlesin kahetsusega, et teine osa raamatuist oli kõige põnevam. Rohkem mööda ma poleks vist saanud mõelda – viimase osa teine pool läks põnevaks. Ootasin võib-olla missiooni minevikku, mis oleks olnud natuke rohkem põnevam, sellist kus on palju actionit, mitte seda, et rahulikult pargis jalutades lõhatakse üks anti tumeaine pomm, ja kolks, missioon, tundub et ongi täidetud.

Kogu teosest jääb meelde ikkagi see, et kogu ühiskond on väga täpselt üles ehitatud. Selle sõjaajalugu, poliitika föderaalarmee struktuur jms. Raamat oli ka seepoolest hea, et tegu ei olnud paljalt sõjalise ulmeteosega, kus käib lakkamatu laingute ettevalmistamine, sõdimine ja haavatute regenereerimine. See oli minu jaoks kui üks ennustus, milliseks meie maailm kunagi võib kulgeda ja ausalt, minul pole selle vastu midagi, kui ta selliseks muutuks, ma isegi loodan , et kaheksasaja kahe aasta pärast on keegi Anton Irv kaheksas, kellel on tütar Maria ja abikaasa Aiša, aga selle väikese vahega, et see jutt lõpeks õnnelikult.

Samuti on see raamat ka mingilmääral ka armastuslugu, mis algab õppur Anton Irv kaheksanda elus lahingukoolis, kui ta kohtab Anna Serovat ning lõpeb kolmanda osa lõpus sõnadega:

Inimeste maailmas ei ole midagi, mis oleks armastusest tugevam. See purustab kõik barjäärid."

Praegu ma ei oska midagi targemat siia kirjutada, ehk, kui olen lugenud üle kõik osad ja nende üle veel järgi mõelnud ei tundu see lõpp ka minu jaoks enam nii kurvastav ja ebaõiglane.

Seniks, aga, kes ei ole seda raamatut, või õigemini neid raamatuid, sest õigupoolest on osi 3, lugenud, lugege seda kindlasti.

See raamat hõivas minu lemmikraamatute hulgas ülekaalukalt esimese koha, tõrjudes sealt teisele kohale Dan simmonsi hyperioni.

2010-12-27T23:09:00.001+02:00

Elanud kord ammu, ammu, no, nii umbes kaks nädalat tagasi üks tüdruk.

Hommikul, silmi lahti lüües vaatas ta seinakella. See oli kuldse äärisega süsimust kell. Siis vaatas ta lauda. Sellel lebas ajaleht. Ta kõmpis ajalehe juurde. Luges sellelt täiesti suvalisi sõnu. Sõrm,veri, raamatud. Ta mühatas tülpinult, ning pärast riietumist lahkus majast. Ta kõndis mööda tänavat kõndis ja kõndis. Möödudes ühest r kioskist ostis ta endale sooja lihapiruka. Tegelikult tegi ta seda igal hommikul, sestap teadis ja tundis teda seal töötav tüsedusele kalduv vene mammi Valja juba hästi ja tegi talle enda küpsetatud lihapirukatele isegi vahest soodustust. Süües lihapirukat ja kõndides mööda tänavat üles, raekoja platsi poole, vaatles ta inimesi. Valgetes pükstes lapsed jooksid, kelgud käes kusagile. Neile järgi kiirustas punast jopet kandev lasteaia kasvataja. Turistigrupp, kõigil fotokad või videokaamerad kaelas kõlkumas, kuulamas innukalt giidi juttu. Müügiplatsid täis piparkooke, villaseid mütse, sokke, kindaid, särke, ja veelkord sokke. Nende taga kõik sõbralikult naeratavad mehed ja naised kes kutsusid inimesi ostma. Jõulukuusk, selle ääres jõuluvana ning tema ümber tunglevad lapsed. Tüdruk vaatas neid ja tundis elust rõõmu.

Olles parajasti keset raekoja platsi hammustas ta lihapirukat lõpetades endale kogemata sõrme. Ehmatusest tegi ta käega liigutuse, ning lõi endale vastu nina.

Ninast hakkas tasakesi välja voolama verepiisk. Tüdruk pani käe nina alla. Ta vaatas, kuidas piisk kukkus tema käele. Ja istus seal, endal ülbe nägu peas. Tüdruk kõndis edasi ja sisenes raamatukokku. Ta valis riiulilt neli raamatut. Ta aga ei pannud tähele et ninast tuli veel neli piiska ning määrisid ära raamatud. Õnneks ei pannud seda ka tähele raamatukoguhoidja. Ta viskas raamatud hooletult letile ja pöördus järgmist klienti teenindama. *Raamatukogu ukse poole kõndides üritas tüdruk taskust taskurätti leida. Siis avanes tema ees uks ja ta tundis valu.

Järgmine asi millest ta aru sai oli see, et ta lamab pehmel pinnal ja vaatab valgesse palatilakke.

Sõrm, veri, raamatud, mõtles ta pettunult. Kogu mu päev. Seal ta mõtles, kuni tuli õde ja ta süstiga magama uinutas.

mõelge teie ka vahelduseks.

kuidas sünkroniseerida oma iPodi muusikat kasutades jawsi.

2010-12-18T16:52:00.001+02:00

Koostasin selle juhendi ühele sõbrale, kuid ehk läheb seda kellelgi veel kunagi vaja.

Juhend on apple iPod touchile ja iTunes 10 le

1. Ava iTunes

2. Kui sul veel ei ole, siis lisa muusikat enda iTunesi librarisse

3. Impordi

3.1 ava fail menüü käsuga alt+f sealt otsi üles valik add folder to librari või add file to libari. (esimene valik lubab lisada kausta, teine faili.

3.2 Valime näiteks valiku add folder to library. Vajuta enter. Avaneb tavaline faili otsimisdialoog. Vajuta 2 korda shift +tab kuni jõuad kaustade loetellu.
Otsi üles oma soovitud kaust, kuid ära sellesse sisene. Jäta valik selle peale ja liigu tabiga nupuni select folder. Vajuta tühik.

3.3 iTunes impordib su lood iTunes librarysse.

4. Ühenda iPod arvutiga. Otsi iTunes aknas tabiga üles sources three view ja sealt alt devices. Sellel vajuta paremat noolt ning otsi üles oma iPod. Sellel
vajuta aplikatsiooniklahvi ning vali syncronise. Oota kuni iTunes mängib lühikese meloodia ja iPod enam ei näita kirja synking progress. Nüüd peaks sinu
iPodis olema sinu iTunesi library.

See käis tavaseadistuste korral.

Kui juhuslikult muusikafaile ei ilmu, kontrolli iPodi seadeid iTunesis.

1. Ühenda iPod arvutiga ja ava iTunes.

2. Otsi sources three view alt üles devices ja pärast sellel parema nooleklahvi vajutamist otsi üles oma iPod. Nüüd liigu tabiga edasi kuni jõuad valikuni
music ning vajuta sellel enter või tühik.

3. Otsi tabiga üles check box – synk entire iTunes library ja kontrolli et checkbox manually manage music ei oleks märgitud. Vajuta apply ja siis save.
Otsi tabiga üles uuesti sources three view ja oma iPod ning vajuta aplikatsiooni klahvi. Sealt vali synk iPod. Oota, kuni iPodist kaob kiri synking progress
ja iTunes m’ängib ette väikese meloodia. Vajuta kontroll e et eemaldada iPod arvutist.

abivalmid inimesed bussides ja bussipeatustes.

2010-12-18T16:41:00.001+02:00

Mul oli teisipäeval vaja sõita vanalinnast nõmmele bussiga. Mu retk algas vene tänavalt ning jätkus mööda mungatänavat ning müürivahetänavat. Müürivahe tänava juures, enne seda hotelli, mis iganes ta on, oli keset teed tekkinud maagiliselt suur lumehang. Sealt aitas mind mööda üks turist, ei tea kust tulnud oli igatahes inglisekeelt ta rääkis. Järgmine koht kus tuldi mind aitama oli seal mandlite müügileti juures, viru ja müürivahe tänava nurgal. Asi läks põnevaks aga viru bussipeatuses. Teatavasti on viru bussipeatuse juures 3 posti. Minu nr 18 väljus kolmanda posti juurest. Teise posti juures teatas keegi, et oled bussipeatuses. Okei, kui olen siis olen, ma küll teadsin et vale juures aga endal ka natuke huvitav, et mis edasi saab. Küsisin igaks juhuks üle, et kas viru. Jah, viru. Selge, mis seal ikka, võiksite öelda, kui 18 tuleb?

Kohe, kõlas vastus. Selle peale uuris proua tolle teise bussipeatuse sõiduplaani. Kuna aga seal 18 kirjas polnud kõmpis ta järgmisesse, ning avastanud sealt 18 ne, tuli tagasi ja vedas mind õigesse peatusesse. Kuna tema buss 40 läks teise posti juurest, kiirustas ta tagasi, aga enne seda palus ühel järgmisel proual mind bussile aidata. Proua buss nr 5 läks küll enne minu 18 ära, kuid ta ootas rahulikult koos minuga 18 ni, hoolimata sellest et ma selgitasin talle, et saan iseseisvalt bussile, või kellegi teise abiga, mingu rahulikult nr 5 peale.

Okei, õnnelikult bussis.

Järgmine etapp oli siis hiiu bussipeatuses. Seal aitas kolmas tädike mind bussilt maha, pakkus ka, et aitab mind üle tee. Ma ütlesin et saan isem, ja ma olekski saanud, kuid tee ääres seistes, aitas ta mind siiski üle. Kumbki läksime oma teed.

Möödudes linna poole sõitvate busside bussipeatuse eest, oli sinna kuhjunud üsna tugevast jääst valmistatud ebakorrapäraseid ja suuri jääkamakaid. Eks ma siis aeglaselt koperdasin seal, Terve bussipeatus oli rahvast täis, ja kõik olevat olnud valmis mulle appi viskuma, nii kui ma kukkuma hakkan.

Selliseid lugusid siis tallinna tänavatelt.

Eile õhtul käisin veel ka Eestimaa uhkuse salvestusel ning täna hommikul olid ujumisvõistlused.

tulevikukodu 13–viimane osa!

2010-12-14T11:09:00.001+02:00

Tulevikukodu 13

Murula kosmosekeskuses valitses vaikus, kui välja arvata kontrollkeskusest kostev teleka heli. Valvur oli ennast mõnusalt sisse seadnud – vaadates maailmade vahelist jalgpallimatši ning kaasaelamise kõrvalt jälgides silmanurgast kontrollekraane. Murula meeskond hakkas just oma neljandat väravat lööma, kui valvuri idülli tungis mingisugune häiriv heli, millega kaasnes ruumitulede helenemine ja teleka väljalülitumine. Kiire pilk ekraanile kinnitas, et äsja on plannettis sidesagedusel 347zyixc vastu võetud maydaysignaal. Ekraanile ilmus laeva nimi ja andmed. Hetk hiljem sööstsid need ekraanilt minema ja asendusid laeva olukorra parameetritega. Kostis arvuti rahulik hääl:

„Võtsime äsja vastu maydaysignaali planeetideliidule kuuluvalt uurimis ja koloniseerimislaevalt Punane Koiduvalgus. Nende arvuti saadetud raport: hetk tagasi tuvastas arvuti laevale läheneva komeedi, mida ei suudetud peatada. Mayday signaal saadeti 3,48 sekundit enne kokkupõrget. Hetkel laevaga ühendus puudub.“

„Selge,“

kohmas valvur ning võtnud arvutist laeva viimased teadaolevad kordinaadid jooksis üle toa sidepaneeli juurde ja saatis täpsemad kordinaadid juba Murula ja maa laevastikule, kellest osa juba eelnevalt arvuti poolt saadetud kordinaatide poole suundusid.

John ärkas ja ringi vaadates ehmus – ta oli pealt näha lumega kaetud väljal, horisondist pisut kõrgemal helkis talvine päike… aga tal polnud külm. Ta sirutas käe välja kuid ta ei tundnud seal midagi, isegi mitte jõuvälja.

„Tere hommikust John,“

kõlas justkui ei kusagilt koduarvuti hääl.

„Ole valmis ümberlülituseks.“

Hetk hiljem leidis ta end oma voodist.

„Jajaa, tehisreaalsus muidugi,“

pomises ta ringutades.

„Midagi uut või huvitavat?“

„Ja, öösel kell kolm kuustest sai Murula kosmose keskus mayday teate laevalt punane koidukuma. Vabatahtlikke värvatakse abigruppidesse.“

„Mis laevaga juhtus?“

„Seda tabas meteoriit.“

„Kas abiväed on saadetud?“

„Jah. Praegu tulevad pn ist (planetary news) uudised.“

Toa mõlemast seinast lähtuvad nähtamatud kiired manasid toa keskele suure kuubiku, millest paistis kosmose tint must taust. Lühiuudised otse sündmuskohalt – laeva viimastel kordinaatidel ei ole laeva näha, samuti ei ole lähima valgusaasta kaugusel ühtegi laeva tükki, rääkis diktor. Meie laevastik jätkab otsinguid. Pilt hajus. Kui laev on leitud saate te minna laevale appi. kui laev muidugi alles on, mõtles John.

3, 2, 1, loendas arvuti. Laev rappus, ragises, kolises ja oigas kui mitusada tonni kaaluv meteoriidi suurim tükk talle otse sisse põrutas. Kuid laev ei hävinenud…

Kapten avas vaevaliselt silmad, kuid ei näinud midagi. Pime… kus… kus ma olen… laeva… planeet…koloonia.. tagasipöördumine… aa.. talle meenus kõik. Kokkupõrge ja sellega seonduv. Ta jäiliikumatuks kuid katsus äraarvata mis on katki. Kõik tundus terve olevat, ainult pea valutas põrutusest. Ta proovis ennast liigutada ning see läks tal korda. Aeglaselt kuid kindlalt ajas ta end jalule. Ta kuulatas. Sisinat, mis oleks näidanud õhuleket ei olnud kuulda, kuid see ei tähendanud midagi. Enne tuli elekter tööle saada. Ta vaatas oma randmearvutit, mis veel imekombel töötas. See näitas, et ta oli teadvuseta olnud 6 minutit. Niisiis, kokkupõrkest ei saa olla väga palju möödas, mõtles ta. Ta hakkas juba midagi nägema – juhtpuldi fosforkattega nupud helendasid, samuti oli juhtimiskeskuse suure akna taga näha kosmose tähtedest kirjatud maailma. Ta liikus käsikaudu elektrisüsteemide juhtimispuldi juurde. Puldil oli oma iseseisev vooluallikas, sestap põlesid seal tuled. Tavaliselt olid need rohelised, nüüd aga kõik eranditult punased, väljaarvatud.. üks tuli põles roheliselt. Kapten lülitas sisse avariivoolu. Möödus mõni sekund ning laeva avariivalgus hakkas kollakalt helkima tekitades haiglaselt ebameeldiva tunde, kuid sellega tuli leppida. Samuti olid ellu ärganud tähtsamate süsteemide puldid teises ruumi otsas. Kapten kõndis nende juurde. Alles nüüd märkas ta, et laeva gravitatsioon polnud töötamast lakanud. Veider, mõtles ta omaette. Ta püüdis käivitada laeva meeskonna randmearvutite peilimissüsteemi ning pärast korduvaid katseid see tal ka õnnestus. Elus olid veel teine piloot kes hakkaski juba ennast liigutama, kolm stiuardessi ja tüürimees, ta kontrollis kaardi korra veel kord üle ja avastas et kõik juhtimisruumis olnud on ka elus. See on kõvasti üle poole meeskonnast, rõõmustas ta vaikselt. Ta avas meditsiinikapi ja võttis sealt välja robotdoktori. Ta läks kordamööda iga meeskonnaliikme juurde, asetas detektori nende laubale ja ootas ära doktori diagnoosi. Ainult sideoperaatoril ja relvastusohvitseril oli luumurd, teised pidid toibuma viie minuti jooksul. Juba ajaski tehnik ennast küünarnukkidele.

„Kus…kus me oleme?“

„Ei tea. Kas avariivooluga saab arvuti tööle?“

„Ja, redutseeritud võimsusel,“

vastas tehnik.

„Saad sa seda siit üritada?“

„Ja saan,“

ütles tehnik ning kõn dis ühe puldi juurde. Kapten puudutas oma randmearvutit ning sai ühenduse pardaarstiga, kes samuti oli ellu jäänud.

„Meil juhtimiskeskuses on kaks luumurdu, saad sa sia tulla?“

„Ei,“

vastas arst ekraanil kurvalt,

„juba üritasin, kuid laeva kolmas ja neljas sektsioon on deformeerunud ja sealt ei saa läbi.“

Tema jutt mattus veidrasse elektrooniliste helide segapuntrasse, mis näis lähtuvat ei kusagilt, kuid kostis igale poole. Hetk hiljem see selgines ja arvuti hääl ütles:

„Olen viiekümne protsendiliselt operatsioonivõimeline, pooled andurid on rivist väljas.“

„Selge, arvuti, kas sa saad meist aru?“

„Jah, saan,“

vastas arvuti.

„Mis on sinu viimane salvestatud mälestus?“

„Sajandiksekund pärast kokkupõrget, enne seda, kui elektrisüsteem välja lülitus.“

Kõik hingasid kergendatult, vähemalt ei olnud arvuti mäluplokkidega midagi hullu juhtunud.

„Saad sa öelda, kus me oleme?“

„Ei, väisandurid on üheksakümen protsendiliselt läinud, jäänud on vaid laeva peal olnud kaamerad, mis kokkupõrkes kannatada ei saanud.“

„Milline olukord valitseb laevas?“

„Mul puudub ülevaade laeva kolmanda ja neljanda sektsioonide üle,“

„Ja, need on deformeerunud,“

kohmas kapten,

„aga ma võin 100 protsendilise tõenäosusega öelda et kui praegu avataks juhtimisruumi uks, oleks ukse taga lausvaaku.“

„Oh raisk , vabandust,“

ütles vanempiloot, kes oma toolil istus.

„Panipaigas seitse a on neli kosmoseskafandrit, nendest peaks abi olema,“

kostis arvuti.

„Mis laeva ülejäänud sektsioonides toimub?“

„Mujal ei olegi purustused nii hullud, kannatada said kolmas ja neljas sektsioon, kus olid peamised energiasüsteemid kuid neid peaks saama parandada – ma käivitasin juba parandussüsteemid.“

„Kapten, meil on siin haavatuid,“

teatas doktor kapteni randmearvutist.

„Selge, kas meditsiinikeskus on erve?“

„Ja, kui välja arvata see, et siin on jube segadus.“

„Okei.“

Skafandritesse, lähme vaatame.“

Ukse taga oli tõepoolest lausvaakum. Seinad olid kortsus, justkui kortsutatud paber, ja kohati oli seintest suuri tükke puudu, nii et sealt võis vaadata kosmosesse.

„Arvuti, kuidas on võimalik, et laeva gravitatsioon on tööle jäänud?“

„Laeva gravitatsioon ei tööta,“

vastas arvuti.

„Me oleme planeedi pinnal.“

„Mis kuradi moodi me planeedi pinnal oleme? Millise planeedi pinnal?“

„Teadmata.“

„Jah aga vaakum? Õhuta planeet?“

„Ei. Laeva ümber on jõuväli. Kui vaatate tähti, näete neid õrnalt virvendamas. Jõuväli on avariivoolul töötav, hoidmaks ära uusi kokkupõrkeid.“

„Ohjah… säilita jõuväli.“

Tegelikult ei olnud asi üldsegi nii hea kui arvuti väitis. Kolmas ning Neljas sektsioon olid peaaegu täielikult purustatud, vaid remondirobotid suutsid selles raudlattide, purunenud kaablite, torude ja klaasikildude segadikus hõljudes midagi korrastada.

„Suudame taastada energiasüsteemi seitsmekümne protsendiliselt. Reaktor on hävinenud, seega tuleb meil energiat hankida päikeseenergiast.

Aega kulub selleks orjenteeruvalt 4 nädalat, kuid peavoolu peaksime enamvähem tööle saama 6 tunniga ütles kapten juhtimiskeskuses mõni tund hiljem.

Kapten Margret tõstis silmad kosmilise ruumi sidepeilingaatori ekraanilt.

„Mitte midagi, isegi mitte tükke.“

Tema kõrval istuv sideoperaator haaras mikrofoni.

„Proovime korra veel.“

„Maa kosmoselaevastiku otsimislaev piir4456z koloniseerimislaevale Punane Koiduvalgus. Palun vastake! Kordan, palun vastake! Teatage meile oma praegune asukoht ja seisund. Palun teid.

Palun, te ei või siis vastata või,“

jätkas ta juba vabas kõnepruugis. Kapten margret sirutas käe ja lülitas sidekeskuse saate välja. Sellest ei ole mingit kasu, Lynn. Ainus variant on veel edasi uurida.

John, Diana Jessica ja Brian said kokku elutoas.

„Uudiseid kuulsite?“

„Jah. Ja ma arvan, et me epaks appi minema,“ vastas Jessica Johni küsimusele.

„Milleks?“

Küsis Brian.

„Seame ennast Murulal sisse ja jälgime neid siit.“

John vaatas neile kõigile otsa.

„Ma pean teile midagi rääkima. Juba 10 aastat olen ma Murulaja maa kaitsevägede teenistuses. Kuna teie olete minu pereliikmed olete teie samuti ja sellest tulenevalt oleme me kohustatud laevale appi minema.“

„Laaaaheee,“

kilkas Jessica. Isegi Briani nägu läks rõõmsamaks.

„Ma olen kuulnud et nende universaalkombinesoonides on sisse ehitatud jõuväljageneraator, sa saad enda ümber tekitada jõuväljast kaitse või isolaatori. Siis sa saad veel selle kombinesooniga lennata…,“

„Jah, teie saate ka sellised,“

vastas John. Ta aktiveeris randmearvuti. Nende ette põrandale tekkis äkki elusuuruses keskealine mees, veidi hallinevate juustega otsaesisel ja mõningate kortsudega näol. Üle tema pea jooksis korra helendav kiri:

„Kapten Richard Kill, Murula kosmosevägede kapten.“

Ta naeratas.

„Hei John, vana semu! Kuulsid uudisest ja tuled appi?“

„Jah,“

vastas John.

„Super. Laev väljub 2 tunni pärast süstik 1 tunni pärast. Ma sain sind samale laevale, kus minagi, nii et seal saame rääkida. Mul praegu palju tegemist, saadsin teile juba ka volitused pagasiks ja varustuseks.“

Murula kosmodroomile sõitis üks auto. Ta möödus reisijate derminalist, kaubaderminalist ning jäi seisma Murula kosmosevägede peakontori ees. Autost väljusid John, Diana, Jessica ja Brian.

„Siia poole,“

Ütles John oma randmearvutile üht põgusat pilku heites. Mõne minuti pärast võis Murula kosmosevägede kontori ees seisja näha süsimusta süstikut, mis sööstis taeva poole. Tema külje peal oli Murula kosmosevägede vapp, roheline planeet ja sellel kiri: kosmos on meie tulevik.

Esimese osa lõpp

See jutt on minu nägemus tuleviku maailmast.

Tegu oli esimese osaga, esimese, kuid ma ei ole kindel, et tuleb teine või kolmas osa ka.

Tänan kõiki, kes seda juttu lugesid ja mulle tagasisidet jagasid.

Jakob Rosin

monikast, talvest ja muust

2010-12-12T18:23:00.001+02:00

Ma imestasin laupäeva õhtul, kui tundus et monikaga asi lõppes, et miks ma nii väsinud olen.

siis ma sain aru et tegelt oli alateadvus pidevalt olnud nn kõrgendatud valmisolekus. pidevalt jooksid ju läbi uudised sellest et lumevangis on mitusada inimest, elektrit pole poolel eestil jne.

eks ma üsna palju jälgisin päevalehe, postimehe, õhtulehe ja delfi rss uudisvoogusid.

Üritasin jõudumööda uudiseid ka sõpradele facebooki jagada, isegi ei tea miks aga lihtsalt oli selline tuju.

Kui emt katkestas ajutiselt inimeste vahel ühenduse üle eesti, kordus enam vähem sama asi, mille peale üks klassivend ütles et ma olen nagu kõndiv ajaleheputka.

Elu on põnev

lund muudkui sajab, sajab ja sajab.

hommikul või noh, see oli vist päev juba, rookisin, ja umbes 2 tunndi hiljem oli seis endine

praegu ka sajab. vist.

test

2010-12-12T17:36:00.001+02:00

katsetan kas see postitus jõuab facebooki rss graffiti kaudu

meenutusi suvest–mõningaid salvestusi

2010-12-12T14:55:00.001+02:00

eile uurides oma salvestuste gatalogi arvutis, jäid silma mulle mõningad salvestused.

näiteks üks kägu, keda kuulsin kukkumas suvel, mingi looduse viperuse tõttu tegi ta kolme häält.

kuula

fail on töödeldud, st sahinat olen maha võtnud.

suvest on jäänd veel salvestus, kus on mõned rohutirtsud siristamas ja samas seal jookseb ka koer.

kuula

suvel võtsin ette ka projekti – magasin ühe öö rõdu peal.

öösel kuulsin, et keegi ragistab metsas. tuli välja et tegu on seaga. kahjuks väga hästi tema ruigamist säilinud ei ole.

kuula

samast ööst, täpsemalt hommikust on jäänud ka üks sookure röögatus.

kuula

suve lõpupoole sain kätte oma olympus dm5 diktofoni, temaga üks esimesi salvestusi – õues, õhtul.

kuula

suvega on hetkel kõik

bussis tegin ka ühe salvestuse -

kuula

kuna õues sajab hetkel lund, siis lindistasin ka natuke seda – panin 3 faili kokku

kuula

hetkel kõik

Dan simmons - Hyperion

2010-12-07T10:37:00.001+02:00

in kirjutada sellest raamatute detraloogiast. Alustuseks kopeerin siia oma kirjandi hyperioni esimese raamatu hyperion kohta.

Kaugel kosmoses, ühel planeedil nimega Hyperion asuvad ajasargad. Ajasargad on kivist ehitised, mis saadetakse kunagi tulevikus ajast tagasi. Nüüd nad on avanemas.

Seitsmeliikmeline seltskond suundub ajasarkade juurde palverännakule, et esitada oma soovid legendaarsele veristajale.

Veristaja on olevus, kes on kolme meetri pikkune, üleni kaetud lõikurtraadi, metallogade ja teravate nugadega.

Legendi kohaselt torkab veristaja oma ohvrid suure metallist puu otsa, mida katavad kolme meetri pikkused metallogad.

Palverändurite seas on seitse liiget – isa Hoyt, kes on üsnagi rahuliku meelega preester ja kes tuli paluma veristajat, et ta tema oma valust vabastaks, mida tekitavad ristid tema rinnal.

Teiseks liikmeks on Sol Weintraub, kes on valmis oma tütre heaks tegema ükskõik mida, et teda päästa. Tema tütar tuli kahekümne kuue aastasena Hyperionile, et uurida ajasarku. Salapärases õnnetuses aga juhtus midagi, mis pani Sol Weintraubi tütre racheli tagurpidi vananema. Tema sooviks on et nüütseks kahe nädala vanuseks saanud rachel hakkaks taas õigetpidi vananema.

Kolmandaks seltskonna liikmeks on poeet Martin Silenus, kes on jõhkra kõnepruugiga, ütleb kõik kõigile otse välja ja on suhteliselt äkiline. Ta ei taha muud, kui oma poeem Kantos lõpuni kirjutada, ta arvab, et veristaja on tema muusa.

Neljandaks liikmeks on konsul, kes on väga kindel oma otsustes.(Tema õiget nime raamatus ei avaldata) Konsul peab teisi palverändureid aitama nende teekonna jooksul.

Viiendaks ja reisi seltskonna ainsaks naisliikmeks on Braune Lamia, kes ei suhtu hästi poeeti ja ähvardas teda mitu korda tappa, kuid seda ei teinud. Tema kunagine kallim palus tal hyperionile minna.

Kuuendaks liikmeks on lendpuu ygdrasill kapten Het Masteen, kes neid hyperionile tõi. Tema kahjuks hukkub enne ajasarkadeni jõudmist.

Seitsmes liige on Kolonel Fedmahn Kassad, kelle ainsaks sooviks on veristaja hävitada.

Nüüd on tegelasi kirjeldatud ja aeg lühidalt tegevust kirjeldada.

Pärast hyperionil maandumist ja suure rohuväljani, mida nimetatakse ka rohumereks jõudmist näeb lendpuu kapten, kuidas ta lendpuu hävib. Seejärel ta kaob salapäraselt.

Edasi kulgeb kõik plaanipäraselt, kuni ajasarkadeni jõudmiseni, kus veristaja tapab isa Hoyti, sellega vabastab ta ka tema oma valust. Sellega lõppeb raamatu esimene osa.

Kuna olen viimasel ajal olnud väga huvitatud ulmekirjandusest, eriti sellisest, mis toimub tulevikus, hakkasin seda raamatut lugema. Raamatu algus tundus mulle igav, sest räägiti liiga palju usust ja selle tekkimisest. Raamat oli kohati väga igav, kuid siis võis äkki tulla miski, mis tõstis põnevust mitme kordselt. Näiteks, kui ühel hommikul avastati, et Het Masteen on kadunud, või see, et mis saab isa Hoytist ja teistest palveränduritest. Poole raamatu sisust moodustavad palverändurite lood sellest, et kuidas nad esimest korda Hyperionile sattusid. Kõige põnevamaks pean neist kolonel Fedmahn Kassadi jutustust, kuidas ta ühe võõrtsivilisatsiooni laevaga hyperionile kukkus.

Ise ma palverändurite olukorras olla ei tahaks, mina ei suudaks taluda närvipinget, et mind võidakse iga hetk lõikurtraadiga ära hakkida või noaga pooleks lõigata. Sellises ühiskonnas nagu valitses selle loo tegevuse ajal, kus inimesed on asustanud sadu planeete, ja nende vahel saab liikuda kaugsiirdeportaalide abil, millest astud läbi ja oled kohal. Sellises ühiskonnas võiks elada küll, kuid järgmises raamatu osas selgub, et kaugsiirdeportaalid ei ole inimkonnale head.

Raamat oli põnev ja täis ootamatuid sündmusi.

Raamatul on kolm järge:

Hyperioni langus

Endymion

Endymioni tõus.

Dan simmons, hyperion.

Detraloogia.

Tegu on ilmselt parima ulmeteosega, midama olen kunagi lugenud. Olin seda raamatut mitmel korral märganud, kuid polnud teda avanud. Ühel korral siiski avasin ja peaaegu,et enne ei lõpetanud, kui mul kõik 4 osa läbi olid loetud. Praeguseks olen ma lugenud raamatut eestikeeles 4 või 5korda ja esimest osa inglisekeeles 1 kord.

Romaani tegevus toimub kauges tulevikus. Inimkond asustab sadu planeete, ning on moodustanud galaktikate vahelise hegemoonia. Ühel planeedil asuvad mõistatuslikud ehitised – ajasargad, mis õigel hetkel peaksid oma sisuga jõudma olevikku ja täituma. Ajasarkade juures liigub ringi veristaja. Lõikurtraadist, teravatest nugadest koosnev kolme meetri pikkune ja punaselt hõõguvate silmadega tapamasin. Ta saadeti ajast tagasi, ja nüüdseks on ta muutunud osade inimeste pühakuks. Kuna ajasargad hakkavad avanema, ei lasta sinna enam palverändureid. Veristaja kirik saadab viimased seitse. Preester Lenar Hoyt, Kolonel Fedmahn Kassad, hegemoonia konsul, õpetlane Sol Weintraub, detektiiv Braune Lamia, templirüütel(teise tsivilisatsiooni esindaja) Het Masteen ja poeet Martin Silenus.

Kõigil on oma lugu jutustada, miks nad hyperionile tulid.

Fedmahn Kassad tuli, et tappa veristaja, Sol Weintraub selleks, et päästa oma tagurpidi vananev tütar, Braune Lamia, et päästa oma armastatu Jon Cheatsi tehismõistus, poeet Martin Silenus läks palverännakule, et lõpetada oma pooleli olev poeem ning konsul siirdus hyperionile hegemoonia peasekretäri käsul.

Esimene raamat lõppeb sellega, kui palverändurid jõuavad ajasarkadeni. Teine raamat jätkub sealt samast, kuid nüüd vaadeldakse tegevust kahest vaatepunktist. John Cheatsi uue tehismõistuse silme läbi ja palverändurite seisukohalt. Hakkab kujunema kaks tegevusliini. Üks hegemoonias ja teine hyperionil. Ümber hyperioni käib sõda. Hegemoonia laevastiku ning võõrtsivilisatsiooni – heidikute vahel selle peale, et kes jõuab enne ajasarkadeni, enne nende avanemist. Samal ajal avastatakse, et hegemoonia planeetidele lähenevad suured laevad, mis kannavad eesmärki hegemoonia planeedid hävitada. Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone käsib hävitada kõik kaugsiirdurid (planeetidevaheline teleportatsioonisüsteem). Sellega laguneb hegemoonia ja kogu senine ühiskonnakorraldus lakkab olemast. Tuleb välja et ründavad laevad olid tühjad – neid juhtis tehnotasand e. andmesfäär, mis oli kõiki planeete ühendav meedium. Selle hävitamiseks tuligi kaugsiirdurid hävitada. Hyperionil avanevad aga ajasargad, ning sol weintraub on sunnitud andma oma tütre Racheli veristajale. Mõni hetk hiljem ilmub ajasargast täiskasvanud rachel, kes ulatab isale tema nüüd terve ja õigetpidi vananeva tütre. Sol weintraub järgneb väikese Racheliga suurele Rachelile ajasarka, ning satub edasi tulevikku. Ka Fedmahn kassad on sattunud tulevikku, kus ta võitleb veristajaga, ning lõpuks võidab.

Kolmas raamat algab pealtnäha hoopis seosetust kohast. 200 aastat hiljem kellegi Raul Endymioni jutustusena hyperionil, kus ta halbade juhuste kokkulangevuse tõttu määratakse hukkamisele. Hukkamisseade aga asendatakse närviõimetiga(seade mis lülitab inimese teadvuse mõneks ajaks välja), ning Raul Endymion ärkab poeedi Martin Silenuse juures, kes on üle 800 aasta vana. Martin silenus käsib tal õigel hetkel minna ajasarkade juurde, kust ilmub välja braune lamia tütar Aenea. Raul Endymion ja Aenea põgenevad konsuli vana kosmoselaevaga. Vahepealne ühiskonnamuutus on toonud võimule kiriku, mis nimetab end paksiks. Raul ja Aenea põgenevad paksi eest, kuni nende laev saab vigastada ning muutub lennukõlbmatuks. Jätnud laeva ühele planeedile end parandama, siirduvad Raul, Aenea ning nende reisikaaslane android (tehisinimene)A Bettik parvega mööda jõge, mis voolas hegemoonia ajal läbi kaugsiirdurite. Kaugsiirdurid – kui ehitised - on püsima jäänud, kuid pärast hegemoonia langust nad ei tööta. Kummalisel kombel siiski aktiveeruvad kaugsiirdurid ning Aenea, Raul ning A Bettik reisivad läbi mitmete maailmade, kuni jõuavad vanale maale, mida kõigi eelduste kohaselt olemas ei tohiks olla. Aenea jõuab seal arhitekti juurde, kelle juures ta õpib 10 aastat, mille jooksul Raul Endymion peab ära tooma konsuli kosmoselaeva, mis nüüdseks on end parandanud. Kui Raul tagasi jõuab, on Aenea saanud täisealiseks, ning tema verel on toime panna inimesi kuulma teiste inimeste mõtteid, ning nad on võimelised ise liikuma planeedilt planeedile ilma abivahenditeta. Aenea jaotab verd kõikidele inimestele, mis põhjustab lõpuks paksi kokkulangemise, kuid Aenea teab, et ta peab end kirikule üle andma, niisiis ta ilmub keset jumalateenistust katedrali, kus ta vahistatakse. Teda piinatakse et teada saada, kuidas ta suutis oma verele sellise toime anda, kuid Aenea ei ütle midagi. Lõpuks Aenea sureb. Seda sündmust näeb viimane kui üks inimene universumis oma vaimusilmas, ning kirik purustatakse lõplikult oma käitumise eest, ning selle eest, et kirik lõi taas kampa tehnotasandiga, mis soovis hegemoonia hävitada 200 aastat tagasi.

Raamat on pikk, kuid sama põnev. Igavaid kohti peaaegu ette üldse ei tule, seega on Dan Simmons saanud hakkama väga hea ja lugejat kaasahaarava teosega. Autor, kes on samas ka õppejõud,väitis ühes artiklis, et hakkas kirjutama õpilastele lühikesi lugusid, mida neile tunnis ette luges, ning lõpuks kasvas välja sellest terve kogumik. Kirjanik on suutnud anda hea kirjelduse erinevate olevuste mõttemaailmatest – nii eluaegse sõduri, preestri, kuid ka tehisinimese ja inimkonna vaatepunktist. Esimest osa võib isegi käsitleda kui novellide kogumikku, peamiselt koosnebki see palverändurite jutustustest, mille vahele on pikitud ka nende rännakust osasid lõike.

Kuna esimese ja teise raamatu jutt kulgeb üsnagi eraldatuses, palverändurid ei ole ühenduses kellegi teisega, on Dan Simmons suutnud siiski maalida palverändurite jutustuste läbi pildi ühiskonnast, kus kogu vajalik info on ühe mõtte kaugusel, inimesed liiguvad galaktikate vahel millisekunditega, kuid samas pole minetanud ka inimlikkust, näiteks hegemoonia konsulile meeldis sõita oma laevaga ühele planeedile kus ei elanud mitte kedagi ja seal lihtsalt olla iseendaga, nii et teda keegi ei sega.

Romaane iga kord üle lugedes olen avastanud midagi uut, ja kunagi pole teos olnud igavam kui varem. Ka raamatu tõlkija on hakkama saanud suurepärase tööga – olles pidanud leiutama ise mõningaid uusi väljendeid nagu lausside, kütkendi, mitmeid planeedinimesid nt jumalate salu, eluvormide nimesid nt kiirghärmikud, jne. Muidugi ei anna seda võrrelda inglisekeelse tekstiga, kuid tõlketöö on samuti väga hästi tehtud.

Käesolev raamat jääb kindlasti veel väga kauaks minu lemmikraamatuks.

kirjandi lõpp

Hakkan neid raamatuid juba lugema neljandat korda, aga ikka pole ma neist ära tüdinenud.

esimest osa, ärge küsige miks, minumeelest iseloomustab laura lugu Südasuve rohtunud teed

lugege kindlasti seda raamatut

Microsoft office outlook 2007

2010-11-07T14:30:00.001+02:00

Juba aasta aega kasutan aktiivselt Microsoft office outlook 2007-te

Tahtsingi rääkida selle programmi eelistest minu jaoks ja jawsi kasutusest.

Üldist

Offices on mitu alamjaotust – meilid, kalender, tööülesanded(to do), märkmed jne. Ise kasutan eestikeelset officet niisiis tulevad edaspidised kirjed eestikeelsena.

Inbox

Sisse kaust grupeerib meilid vaikimisi päevade kaupa. Kes on uuemate messengeritega tuttav teab, et sealsed grupid (saadaval, pole saadaval) jne on analoogsed puuvaatele. Sama ka outlookis – grupp täna näitab tänaseid meile, siis tulevad kõik päevad ja siis eelmine nädal, 2 nädalat tagasi jne. Nii on lihtsam meile leida. Veel lihtsamaks teeb meili üles leidmine ka otsingukast, kuhu tippides mingi sõna otsitakse seda saatjatest, pealkirjadest, sisust jne. Igale meilile on võimalik lisada ka meeldetuletus vt. tööülesanded

Võimalus on ka meile pealkirjade kaupa grupeerida, kuid see variant on parem meililistides. Kui pealkiri ei huvita, võib selle kohe deletega prügikasti saata ja kõik sellega seotud meilid on kadunud.

Kalender

Kalender nagu kalender ikka. Mina olen tundnud puudust telefoniga sünkroniseerimisest, nüüd on see ka lõpuks olemas. (varem ma officet ei kasutanud). Kalendris on mul kõik sünnipäevad, üritused, kookkusaamised jne. Iga sünkroniseerimise käigus võtab nokia pc suite järgmise 2 nädala kalendrikirjed ja saadab need telefoni, sama tehakse ka telefonist arvutisse. Nii näieks loon ma telefonis kalendrikirje ja see jõuab ka arvutisse ja vaastupidi.

Contaktid

Kõik minu outlooki ja telefoni kontaktid on nüüd telefonis ja arvutis olemas. Samuti on nende kohta palju rohkem informatsiooni, telefonisse mitme asja sisestamine läheb üsna tüütuks aga arvutisse meili, kodutelefoni töötelefoni ja mobiilinumbri sisestamine ei ole eriline probleem.

tööülesanded

tööülesanded on telefon is olevad ülesanded

Kui sul on mõni ülesane lähenemas siis pinisevad nii arvuti kui ka telefon. Meilidele saab lisada samamoodi järeltegevus meeldetuletust, niisiis näidatakse seda meili ja sealt saad selle ka kohe avada.

Lisad näiteks et vaja tuua poest vorsti, määrad sellele prioriteedi ja kui poodiminemise aeg kätte jõuab piuksub su telefon ja näitab et vaja vorsti ka osta.

Märkmed

Märmed on sisuliselt lihtsad, kirjutad mingi märkme, nt kontonumbri vms. Sinna saab lisada ka pilte ja faile.

Lõpetuseks.

Jawsiga on kasutada väga hea ja mugav. Rääkisin võibolla pealiskaudselt, kuid minu jaoks on need olulised funktsioonid.

eluolu

2010-10-24T00:39:00.001+03:00

Talv on muutumas

Eile öösel rabas paljusid tallinnlasi ja tallinna lähedal elavaid inimesi see et taevast langes laia lund äkki käis välk… ja taevast kostis plõks.

Tegelt oli see päris kõva mürin. Selle taga järjel läks facebookis päris madinaks, enne kui mina sinna jõudsin oli seal juba 3 4 postitust ees. Huvitav oli.

Päeval chillisime linnas, jne, õhtul oli chatt ja skype, praegu vaatan kelgukoeri.

Mõtlesin eile öösel sotsiaalajastu uuenemise peale. Nii kui midagi juhtub on sellest kusagil netis kohe ju teada.

Meil oli koolis ka arutelu netiprivaatsuse teemal ja üsna lihtne reegel on see et enne mõtle kui midagi shared.

See postitus on pühendusega karoliinele kes nõudis praegu ja kohe postitust. Palun, se postitus on sulle:PJ

palju lõket ja oksi ja praginat ja muud taolist.

2010-10-16T20:53:00.001+03:00

Selline see tänane päev oli ja.

Mis on tüüpiline saaremaale – võib südame rahuga põõnata kella kaheteistkümneni ja siis üles ärgata ja tunda et ikka oled väsinud. Edasi pärast ˇtunniajast ärkamist viis teekond mind õue, kus hakkas pihta okste vedamine ja nende põletamine. Tore oli, saaremaal tahakski elada. Siis oli kell juba kolm… ei pool neli tegelt. kuidas ta nii kiirelt läks. ahjaa, pool päeva sai ju maha magatud

edasi tuli sunnivisiline õppetöö ja edasine pole enam oluline, sest mitte midagi ei toimunud.

praegu kuulan pimedate lauatennise mingite meistrivõistluste online audioülekannet ja eks näis mis see õhtu toob… aega ju küll.

p.s siia tulevad salvestused ka mingi aeg kui ma viitsin nad digikast arvutisse tirida.

üks link veel: olympus dm5 diktofoni audioülevaade, mis on kahjuks küll ilma helinäideteta aga siia varsti… või siis mitte varsti aga kindlasti tulevatest salvestustest saate seda kuulata. fh

Hakkaks jälle aktiivsemalt blogima…

2010-10-16T15:35:00.001+03:00

Mõtlesin et see blogi viimasel ajal kuidgai mõtetuks muutunud.

Peale tulevikukodude ja postituste stiilis pole midagi juhtunud pole ju siin tõesti miodagi juhtunud

Ühesõnaga nüüd peaks vähe tihedamalt neid postitusi tulema.

testSee on testpostitus

2010-10-10T00:14:00.001+03:00

Tulevikukodu 12

2010-10-09T19:26:00.001+03:00

kaheteistkümnes osa.

Jutu sisu hakkab tegelikult alles nüüd õieti arenema.

Tulevikukodu 12

Migratsiooniamet oli klaasist kontorihoone, mille ees oli pisike allee, Murula eriliste taimeliikidega.

Uksest sisenenud vaatasid kõik ringi. Vastuvõtusaal oli väike, otse ukse vastas asus registratuur, seintel pildid murula loodusest. Samuti sai sealt osta raamatuid ja filme murulat tutvustava materjaliga.

Pärast registreerimist suunati neid edasi adaptatsioonitöötaja juurde.

Kabinet oli mugav, diivani, ning selle ees oleva lauaga. Diivani vastas asus tool.

„tere tulemast Murulale,“

teatas ametnik.

„Mina olen David ja mina aitan teid Murulal kohaneda. Ma palun teil mulle anda oma randmearvutid, neile tehakse meie jutuajamise jooksul vajalikud riistvaralised täiendused.“

„Millised täiendused tehakse?,“ päris Diana. „Lisatakse hologrammide näitamise võimalus, lisaks lisatakse 3d heli tugi, juhtmeta laadimise süsteem ning tehakse vajalikud tarkvarauuendused.“ Kõik ulatasid oma randmearvutid. David ütles oma randmearvutisse: „

Gary tule hetkeks siia.“

Kümme sekundit hiljem avanes uks ja sisse astus vanemapoolne mees. David ulatas talle randmearvutid.

„Vii läbi standartprotseduurid, s.h tarkvara install ja riistvaralised täiendused, need on veel maa seadistustega.“

Gary noogutas ja lahkus.

„võtke istet,“

teatas David ja istus ise laua ääres olevale toolile.

„Nii, oleks vaja täita mõned blanketid, et teile elamisluba vormistada.“

John Brian Jessica ja Diana olid istunud kõik laua vasta diivanile, nüüd ilmusid kõigi ette laua pinnale helendavad nelinurgad ankeediga.

„Kasutage sõrmi pliiatsina, laua pind on täies ulatuses puutetundlik,“ ütles David.

Ankeetide täitmine võttis aega umbes pool tundi, mille jooksul Serveeriti kõigile kohalviibijatele kohvi, kusjuures kui kohvitass lauale asetati, ilmus selle kõrvale kiri kohvi temperatuuriga.

„Nagu te isegi nägite on siin päris palju uut tehnoloogiat mida maal ei ole. Me ei kasuta graafika kuvamiseks tavaliselt ekraane vaid hologramme. Tekstilist infot kuvame me enamjaolt ekraanidel, kuid tuleb ette juhuseid kus kasutatakse tekstilise informatsiooni edastamiseks ka hologrammi.“

Toa nurgas ilmus nähtavale Murula planeedi kujutis, mis liikus üle toa ja haihtus teises nurgas. „Hologrammseadmed on peaaegu igalpool – maja paljudes ruumides, hõljukites, tänavatel, avalikes kohtades jne. Samuti kasutatakse ka interaktiivset tehisreaalsust. Näitan teile demonstratsiooni.“

Kõik leidsid end äkki aasalt, nad tundsid lille lõhna, sooja tuult, päikese soojust ja palju muud, justkui nad oleksidki seal.

Pilt kadus. „Tegevus toimub teie peas, see tähendab kui teie liigute ringi ei liigu teie keha päriselt ringi.“„Milleks see hea on?,“

Päris Brian. „

No niimoodi näidatakse näiteks kinodes filme, elumajades see tehnoloogia pole väga levinud televisiooni vaatamiseks, kuid seda kasutatakse palju nt magamistubades, kohvikutes ja teatrites. Seadmete nagu näiteks randmearvutite ja hõljukite laadimiseks ei kasutata juhtmeid. Kui maal pidite te randmearvuti asetama dokki et seda laadida, siis nüüd ühendate te ennast kohalikku lokaalsesse elektrivõrku ja randmearvuti hakkab laadima. Teie koduson kogu vajalik tehnoloogia juba sees.“ Uksest astus sisse Gary, kes andis kõigile tagasi randmearvutid. „Nad on nüüd täiesti töökorras.“ David ulatas Johnile ka mälumooduli.

„Siin on vajalikud uuendused teie koduarvutile.“

„Suured tänud,“

ütles John, ja nad lahkusid migratsiooniametist.

John läks keldrisse ning uuendas kodu tarkvara. Pärast 10 minutilist süsteemi uuendust teatas kodu: „Ma olen nüüd ühendatud planneti, interneti ja muude sidesüsteemidega. Samuti on mul kontroll kõigi süsteemide üle majas ja maja territooriumil.“

„Väga hea,“ vastas John ja väljus keldrist.

Jessica sisenes oma tuppa.

„Kodu, kas siin laeekraani polegi?“

„Ei, sinu toal puudub laeekraan.“

„Kuidas ma saaks vaadata nt hommikust ilma?“

Lae alla tekkis äkitselt taevas. Hologramm, taipas Jessica. Aga tähistaevast uinumiseks?

„Siin on võimalik kasutada interaktiivset tehisreaalsust või samuti hologrammi.“

Jessica viskus voodile, ning palus kodul näidata õhtust reaalsust.

„Millist?“

Ta ette tekkis mitu akent, kust ühest paistis haljendav heinamaa mille kohal kummus öine taevas, teisest aknast mererand loojuva päikesega, kolmandal oli kosmos ning neljandas oli lumine tasandik. „Ma valiks esimese heinamaaga.“

Hetk hiljem tundis ta, et lebab voodis, kuid tema ümber oli heinamaa, õhutemperatuur oli soe, tema ümber siristasid vaikselt rohutirtsud.

„Kodu, kas sa kuuled mind?“

„Jah, ma kuulen sind isegi tehisreaalsuses.“

„Väga hea. Kas see lülitub välja kui ma magama jään?

„Ja, kui sa oled uinunud lülitub välja holoreaalsus, ning hommikul ärgates leiad sa end siit samast heinamaalt , kuid siis on siin hommik.“

„Okei, aitäh.“

Jessica keeras end külili, ning uinus mõne hetkega.

Murulast saja valgusaasta kaugusel oli üks tähelaev, mis suundus koloniseerima uut planeeti. Täpsemalt oli ta teel maale, et peale võtta uus ports koloniste. Kapten Viktor oli keset unenägude maailma, kuid ta rebiti välja kriiskava alarmi peale. Aastate pikkuse treeningu tagajärjel oli ta sekundiga täiesti ärkvel.

„Arvuti, raport, alarm välja,“

käsutas ta kompuutrit.

„Laevale läheneb suurel kiirusel meteoriit, kokkupõrke tõenäosus kaheksakümmend protsenti ja tõuseb.“

„Raisk,“ pomises kapten.

Kapten riietus minutiga, ning tormas oma kajutist välja, samal ajal randmearvuti kaudu meeskonda üles ajades.

„Arvuti, kaua on kokkupõrkeni jäänud?“

„Seitse minutit ja kümme sekundit.“

„Kapten, palun luba mootorite käivitamiseks,“

teatas hetk tagasi randmearvutile ilmunud valvepiloot James.

„Ja, sul on luba tüürmootorite käivitamiseks kokkupõrkekursilt kõrvale kaldumiseks.“

Kapten oli vahepeal jõudnud Juhtimiskeskuse ukse taha. Ta toksis kiirustades uksepaneelile koodi, kui samal ajal skaneeriti tema sõrmejälgi ja silma põhja. Ta tormas juhtimiskeskusesse ja viskus toolile aktiveerides laeva üldise sidesüsteemi.

„Laeva Punane koidukuma meeskond! Räägib teie kapten. Kolm minutit tagasi teatas meie peaarvuti, et meie laevale läheneb suurel kiirusel meteoriit, kokkupõrke tõenäosus on nüüdseks kasvanud juba“ - ta heitis pilgu ühele tabloole – „üheksakümne üheksa koma seitsmeteistkümne protsendini ja tõuseb. Kokkupõrge toimub viie minuti ja kahekümne kaheksa sekundi pärast. Palun kõigil asuda oma kohtadele. Olgu jumal meile armuline!“

Samal ajal vilkusid laevas kõik tuled, kui piloot virutas mootorite kiirendusliugurid maksimumvõimsusele.

„Arvuti, käsijuhtimine, mitte sekkuda!“

Hõikas üle juhtimisruumi teine piloot, kes just uksest sisse tormas.

„Visuaal,“

käsutas kapten. Esimesele ekraanile tekkis kujutis suurest, süsimustast meteoriidist, mis kihutas laeva suunas.

„Kokkupõrkeni kolm minutit,“

teatas arvuti stoiliselt rahuliku häälega.

„Kas me liigume ka või?“

Päris kapten.

„Ja, kuid meteoriit läheb meile ikka pihta, me ei jõua eest!“

Hüüdis üks pilootidest närviliselt konsoolil klahve klõbistades.

„Prooviks seda laseritega lõhestada?“

„Proovi,“

andis kapten loa relvastusohvitserile. Laeva ekraan näitas kuidas laevast lähtunud punased kiired tabasid meteoriiti, mis purunes tükkideks, kuid jätkas oma vääramatut teekonda. „Saada häire maale ja Murulale, need on hetkel lähimad asustatud planeedid, pidev mayday.“

„Kokkupõrkeni kolmkümmend sekundit, täieliku hävinemise tõenäosus kuuskümmend protsenti,

„kõlas läbi juhtimiskeskuse arvuti hääl.

„Me ei saa nüüd enam midagi teha,“

ütles kapten. Arvuti loendas valjult sekundeid.

„Kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis,…“

„see ei saa juhtuda,“

röögatas keegi kusagilt laeva teisest sektsioonist, vastavalt avariiolukorra direktiividele olid kõik sided laevas avatud.

„Kolm, kaks, üks…“

Tulevikukodu 11 – uus kodu

2010-08-24T13:15:00.001+03:00

Tulevikukodu 11 – uus kodu

Päike paistis aknast sisse ja maandurlaeva jalad puudutasid maa – vabandust – Murula pinda.

Reisijad voolasid uksest välja ja siirdusid kosmodroomi terminali juurde.

*

„Tulite elama või reisile?“

Küsis range näoga ametnik laua tagant.

„Elama,“ vastas John kes temale kõige lähemal seisis.

„Selge. Siis on vaja läbi viia mõned protseduurid, mida me siin aga teha ei saa. Kas teil on siin elamispaik juba olemas?“

Laevareisi ajal olid nad uurinud Murulal leiduvate kinnisvarapakkumiste loendit ning jõudsid otsusele, et maja Clathi äärelinnas sobis neile imehästi. Majal oli ümber aed, õues ja sees bassein ja ta asus piisavalt lähedal ka linnale et sealt oleks tööle minna hea. Maja oli juba nende nimele vormistatud, ning eelmise maja müügist saadud raha eest ka maja eest tasutud.

„jah, meil on maja Clathi äärelinnas.“

„Väga hea. Saate siis minna sinna ja tulla protseduure sooritama … las ma vaatan… homme kell 14 Murula kohaliku aja järgi sobib?“

„Sobib,“ vastas John. „Kuhu me tuleme?“

„Migratsiooniametisse. See asub siin,“ ja ekraanile mis oli laual ilmus Murula kaart. Väga hea, vastas John ja nad lasti läbi.

*

Kosmodroomi esisel parkimisplatsil polnud ühtegi autot. Mitte ühte ainumastki, seal olid hoopis hõljukid. Õhkpatja ja magnetvälja kasutavad sõidukid mis lendasid õhus. Maksimaalne lennukõrgus neil oli kuni 340 meetrit ja maksimaalne lennukiirus oli 400 km/h kuid see oli lubatud ainult kiirlennuliinidel, mis asusid linna kohal 200 ja 300 m kõrgusel.

„Võtame mõne takso,“ ütles Jessica silmadega parkimisplatsil mõnd suuremat hõljukit otsides. „Seal on üks,“ Ütles Brian ja nad suundusid selle poole. Uks sahises lahti ja John küsis pealtnäha kelleltki: „ON see takso vaba?“ „Ja,“ vastas talle juht, kes samal ajal esiistmele oli tekkinud. „Hologramm, ma nägin esimest korda elus hologrammi!“ kilkas Jessica. Mees roolis naeratas. „Just nimelt, ma olen takso aju poolt projitseeritud hologramm. „Väga hea. Saate te avada pagasiluugi?“ Uks hõljuki taga osas sahises lahti ning nad tõstsid oma robotkohvrid sisse, mis oma rattad sisse tõmbasid ja pagasiruumis üksteise kõrvale jäid. Uks sulgus ja kõik ronisid sisse. „Ee, mustika 17,“ ütles John kiiresti aadressi randmearvutist kontrollides.

Sõit võttis aega 20 minutit, mille jooksul Brian avastas, et ta ei saa oma randmearvutiga plannetti ega kohalikku internetti. „Ilmselt kasutavad nad teist ühendust. Takso, me tulime siia just elama. Oled sa teadlik teistest ühendustest sellel planeedil?“ „Ja, me kasutame kiiremat ühendusetüüpi seetõttu ei ole teie randmearvuteil veel võimalik sellega ühenduda. Kui te homme lähete migratsiooniametisse, seadistatakse teie randmearvutid vastavalt.“ „Selge!“

*

Diana astus autost välja ja tardus. Tema taga küsis Brian – Mis vig…“ küsimus tardus, kui ta maja nägi. Majal olid iga toa juures rõdu, all korrusel suur terrass, maaalune miniparkla. „Siin läheduses asuvad tenniseväljakud, jõusaalid, korvpalli ja jalgpalliväljakud ja muud taolised vabaaja veetmise võimalused,“ teatas taksojuht. „Sssssee… SSSeee on lihtsalt uskumatu röögatas Jessica sööstes püssikuulina autost välja. John tuli laialt naeratades tema järel. Nad tõstsid oma kohvrid maha ja John läks taksoga arvet klaarima.

*

Takso tõusis õhku ja kadus üle puulatvade sõites silmist jättes perekonna omavahele. Robotkohvrid järele sõitmas suundusid oma uue kodu suunas. „siin pole veel kodusüsteemi, hetkel töötab kõik käsijuhtimisega,“ teatas John. Uks avanes nende randmearvuti signatuuride peale. Nad astusid kõik koos esikusse, ning uks libises nende taga vaikse sahinaga kinni.

Kuulda polnud ainsatki heli. Kõik tundsid, et nad olid koju jõudnud.

Maja välisuksest sisse astudes jõuate kohe suurde tuppa, mis on ühendatud köögiga. Uksest vasakule jääb suur tuba, otse minnes jõuate koridori, kus vasakule avaneb köök ja paremale garderoob. Kui välisuksest paremale minna jõuate koridori, kus on wc, vannituba ja saun. Saunas on bassein, millel saab uksed avada, sest pool basseinist on veel ka õues.

Koridori lõpus asub keldriuks.

Kui välisuksest edasi minna, jõuate trepini, trepist üles minnes avaneb vasakule üks uks paremale teine. Otse läheb koridor, kust saab wc se ja kolmandasse magamistuppa.

*

John võttis kohvri, kus olid koduarvuti süsteemifailid ja mälestused. Ta läks keldrisse, ning süütas seal tuled. Vaadanud mõne hetke ruumis ringi läks ta ühe seinapaneeli juurde, ning tõmbas sellel katte eest. Ta tõmbas kotist kõvakettad ja mäluseadmed, ning pani need ükshaaval oma pesadesse. Ta sulges hoolikalt seinapaneeli ning liikus juhtpuldi juurde. Juhtpult oli pealtnäha täiesti välja surnud. John trükkis sisse käivituskäsu, ning ekraanid ärkasid vaikse piiksatusega ellu. John valis menüüdest vastavad seadmed ning käivitas kodusüsteemide lahtipakkimise. Väike loendur ekraani allservas näitas, et aega kulub selleks veel kaks tundi.

*

Jessica Brian ja Diana olid samal ajal ametis maja uudistamisega ja asjade lahti pakkimisega. Jessica läks oma tuppa, mis asus trepist üles tulles paremat kätt. Ta vaatas toas ringi. Üks asi mis teda häiris oli see et tema toas ei paistnud olevat mingit laeekraani, vaid üks ekraan voodi juures ja teine laual, ilmselt siis arvuti, mõtles ta omaette.

*

Tere, jõudis Dianani vaikne hääl. „Tere kodu! Tere tulemast Murulale!“ „Tänan. Ma ei ole veel täielikult operatsioonivõimeline, mul puudub juurdepääs igasugusele võrgule k.a plannetile ja mul pole mõningate seadmete kasutusjuhendeid.“ „arvan et see probleem laheneb siis, kui me homme käime migratsiooniametis.“

„Kodu, kui öö kätte jõuab, käivita kohaliku aja järgi kell 22:45 täiskontroll kogu süsteemile. „Selge, kell 22:45 käivitan kogu süsteemi täiskontrolli,“ teatas kodu vastuseks Johni käsule.

*

Brian ärkas ning mõne sekundi jooksul ei tulnud talle meelde kus ta on. „Murulal, õigus ja,“ tuli talle lõpuks meelde.

Nad pidid migratsiooniametisse minema jala, kuna neil polnud veel hõljukit ja neil puudus juurdepääs internetile, ei saanud nad ka taksot tellida.

Pärast pooletunnist jalutuskäiku jõudsid nad migratsiooniameti ette.

tulevikukodu 10 - purse

2010-08-16T14:59:00.001+03:00

Tulevikukodu 10 – purse

Vabandan, et nii kaua aega läks, mul oli probleeme microsoft wordiga.

Laev oli tavaline reisimiseks mõeldud kruiisilaev. Selles sisaldusid kõik, mida keegi vajaks reisi üleelamiseks, kaasa arvatud ka kogu laeva läbiv nn tänav, mille kohal oli hermeetilisest ja kosmosekindlast klaasist lagi. Tänav oli mitmekordne, ja see oli jaotatud samamoodi poodide, toitlustusasutuste tänavaks, ning kõige kõrgem oli vaatepaikade platvorm. Ühte sellisesse vaatepaika oli kogunenud suur grupp inimesi. Nad istusid laudade taga, jutlesid teineteisega, ning heitsid aeg-ajalt pilke laudade ekraanidele ja lakke, et vaadata välja. Ühes nurgas istusid ka John ja Diana ja Brian ja Jessica. Nende reis hakkas lõpule jõudma – kohe pidi laev väljuma ülevalguskiiruse lennust, ning nad pidid nägema oma uut koduplaneeti. Süttisid kirjad, mis teatasid et 30 sekundi pärast ületab laev valguskiiruse barjääri. Kõik haarasid oma istme käetugedest kinni, kui rihmad neid ümbritsema libisesid. 5, 4, 3… kostis erutatud hääli, ning John, Diana, Jessica ja Brian vaatasid ringi. Üks noormees oli enne rihmade ümberlibisemist püsti tõusnud ja seisis nüüd keset ruumi. Laev värahtas ja rappus küljelt küljele. Poiss lendas mürtsuga vastu üht seina ja langes siis oimetult maha, veeredes teise seina äärde, kui laev sinna poole kaldus. Laev seadis end otseks, ning rihmade vallandudes tormasid sisse meditsiinitöötajad, kes viisid noormehe ära, saadetuna inimeste hirmunud pilkudest ning poisi vanematest.

Laev tiirles orbiidil juba 2 tundi ja inimesed hakkasid rahutuks muutuma. Meeskonnalt polnud tulnud mingit teadet maandumise viibimise kohta, ning laeva infosüsteemides ning plannetis polnud murula kosmosejaama kodulehel mingit infot. Laevalt polnud planeedi pindagi näha, sest kõik oli mattunud suitsupilvedesse, mis tegid kõik veelgi ärevamaks. Pärast veel mõne tunni möödumist kostis läbi laeva kapteni hääl:

„Daamid ja härrad. Umbes kolm tundi tagasi leidis Murulal aset vulkaanipurse Murula pealinna Clathi lähedal. Me ei saa juhtimiskeskusega ühendust, vaid sealne arvuti keeldub meile maandumisluba andmast. Me teavitame teid kohe, kui me saame mingit rohkemat infot.“

„Clathi on ju see linn kuhu me pidime kolima,“

Mõtlesid kõik meie jutu perekonna liikmed.

Pärast paari tundi teatas Brian, kes oli seadnud oma randmearvuti jälgima murula vulkaanipurske teemalist infovoogu:

„Murula kohalik telekanal on taas eetris.“

Ta saatis videopildi kajuti suurele ekraanile.

„Umbes viie tunni eest purskas Murula ainus seni avastatud vulkaan Klipirter linna Clathi lähistel. Kuna kogu atmosfäär linna lähistel on saastatud, siis ei lubata linnas maanduda. Me jätkame intervjuuga otse kriisikeskusest.“

Ekraanilt oli näha, kuidas inimesed kriisikeskuses klõbistasid juhtpulte, et suunata atmosfääri puhastite tööd. Läbi randmearvutite peeti konverentsvestlusi erinevate inimestega, ning ekraanidel jooksid inforead, kust võis lugeda erinevaid andmeid planeedi, õhu, vulkaani ja muu taolise kohta. Kaamera pöördus, ning näitas nüüd keskealist pruunide õlgadeni ulatuvate juustega naist.

„Kes see on?“ küsis Jessica. Brian lülitas sisse täiendava infokanali, ning ekraani altservast libises läbi tekst: Jana Larrisson, murula kriisikomissioni esinaine. Ekraan jagunes kaheks, ühel pool oli Jana Larrissoni intervjuu pilt, teisel jooksis infokanal, kus hetkel näidati tabelit murula andmetega. Brian sulges infokanali.

„Milline on hetkeolukord Murulal?“ küsis reporter.

„Hetkeolukord onkontrolliall ja rahulik. Õhusaastatus on üle 40 %, kuid inimesi veel evakueerida pole vaja, sest õhusaastatus on lühiajaliselt ohtlik vaid siis, kui see on üle 60 %. Praegu, kui viibida ilma kaitseta vabas õhus üle 1 tunni, võib see tuua kaasa lühiajalisi kahjustusi. Oleme palunud kõigil inimestel viibida siseruumides, ning kõikidele arvutitele, kes kontrollivad sisekliimat on saadetud käsk täiendavaks filtreerimiseks. Eelnevalt palusime muidugi inimestel need käsud vastu võtta, sest teatavasti arvuti ei aktsepteeri tundmatult aadressilt tulevaid käske“ Jana vaikis äkitselt mõistes vist isegi, et on oma jutuga teemast kaugele kõrvale kaldunud.

„Kui suur on oht uueks purskeks?“ „Uut purset ei tohiks järgneda, arvestades selle planeedi vulkaanilist seisukorda oleme arvamusel et kõige tihemini võivad pursked esineda iga 10 aasta jooksul.“

„Hetkel viibib orbiidil 2 laeva mis ootavad maandumist. Üks neist on reisilaev, teine aga transpordilaev. Millal lubatakse neil maanduda?“

„Transpordilaev võib arvatavasti maanduda paari tunni möödudes, kui oleme saanud tuhast puhastatud maandumisväljaku.“ Ekraan jagunes taas kaheks ning ühel pool näitas kaamera, kuidas puhastusrobotid sõitsid mööda väljakut ringi ja puhastasid seda. Teisel poolel jätkas Jana: „samuti puhastatakse linna ja selle ümbrust. Tuhasadu lõppes 14 minuti eest, seega puhastamisele kulub mõni aeg. Kaamera ekraani paremal küljel taandus ning näitas nüüd linna, kus robotid puhastasid kõnniteid, hoove, muruplatse, ja isegi maja katuseid. „Reisilaeval avaneb maandumisvõimalus 24 tunni jooksul ja kõigile pardal viibijatele korvatakse neile tingitud kahjud ja pikemalt laeval viibimise eest nad maksma ei pea.“ „Tänan vastuste eest,“ teatas reporter ja Jana kujutis taandus, ning ekraan näitas nüüd ainult kõrgvaates linna. „Nüüd näitame teile mõndade kaamerate järgi kuidas kõik algas.“ Ekraanil vahetus pilt, mis näitas nüüd linna, ning selle taga kõrguvat vulkaani. Kell ekraani allservas näitas 11:26 gmt aja järgi. Äkitselt maa vappus, ning vulkaani tipust sööstis välja peenike tulejuga, mis ülespoole jõudes lagunes tuhapilveks. Selliseid purskeid oli 6 tükki. 2 esimest olid rahulikud, keskmised kaks olid võimsamad ja kaks viimast olid samuti rahulikud. Kõik see võttis aega umbes pool tundi, teatas reporter nüüd. Me hoiame teid sündmuste käiguga kursis.“

Pärast ekraani väljalülitumist suundusid kõik juhtunu üle arutades laeva spa teki suunas, et lõõgastuda enne planeedile laskumist pisut. Juhtunu üle keegi ei muretsenud – öeldi ju, et purustusi ei ole.

Pärast spad ning korralikku õhtusööki mindi magama.

John ärkas sellepeale, et kajuti helisüsteem tõi kuuldavale viiesekundilise muusika. Heitnud pilgu oma randmearvutile märkas ta punaselt vilkuvat teadet: „maandumine kell 02:45.“ Ta vaatas ehmatusega kella: kell oli 02:35.“

Ta äratas teised kähku üles. Kui nad olid voodid korda teinud tõmbas John voodile katte peale, et linad sealt maha ei kukuks, kui laev atmosfääri läbib.

Nad suundusid kõik oma kajutist välja, kotid nende asjadega käeotsas rippumas.

*plannet on planeetidevaheline internet.

Nii palju on juhtunud…

2010-08-02T22:27:00.001+03:00

Ojah. Ei teagi kohe millest alustada.

Esiteks sain sõita selle uue praamiga, kuivastust virtsu. Kui ei eksi, siis selle praami nimi oli saaremaa.

Meeldivaks üllatuseks osutus see, et praamis oli lift, ja veel rääkiv. Kuula salvestust liftist

Edasi sai istutud natuke päikesetekil, kuula sealseid helisid

Salvestuse lõpus on kuulda, kuidas laeva ramp sulgub. Siis läksime salongi, kuula, mis seal toimus.

Paar päeva hiljem käisin Maarjaga pärnus suupillifestivalil, vaata videolõiku

Nb! video peaks avanema windows media playeris või mõnes teises arvutis olevas playeris.

kuula meie esinemist

Kahjuks ma ei leidnud youtubest seda lugu mida me esitasime originaalina. Aga tulemuseks oli see, et me saime oma arvestsuess III koha ja Maa rja sai hiljem veel Publiku lemmiku tiitli.

Vahepeal ma juba lootsin, et ma sain oma msni korda, nimelt peale sisse logimist hangub ta lihtsalt tuimalt ja ei mõtlegi läheti hanguda. Ei aita miski mida soovitatakse… Microsoft on oma messenger supporti nii ära peitnud, et isegi google seda ei leia. Seda õiget just.

2010-07-25T20:10:00.001+03:00

neli

viimane ööpäev

2010-07-22T20:25:00.001+03:00

viimane ööpäev möödus suht suviselt:)

õhtul oli toas üsnagi lämmatavalt palav seetõttu kobisin rõdule magama. Tallinnast leidsime kaasa võtta mingi võrgu, mille sai mingitpidi rõdule üles riputada, nii, et sääsed ligi ei tuleks. esimesed hetked oli päris lahe sääskede üle parastada, et pinistage, minule te ligi niikuinii ei saa. Ei saanudgi, aga öö läbi oli neid hordidena siin päris kõvasti ja nad ei lasknud mul ikkagi magada. Eks ma siis vaikselt jälgisin kohalikku ööelu. ühel hetkel kuulen, et keegi ragistab metsas. tõusin siis kähku istukile ja kuulan, keski ja müttab ja ragistab seal võsas. Siis kuulsin mingit veidrat häält – esimese hooga arvasin et haned, siis sain aru, et sead ruigavad. krabasin kohe diktofoni, et salvestada. Natuke jäi peale kah. kuula sigade ruigamist Sääskede olukord paranes kella viie paiku, kui valgemaks läks ja linnud laulma hakkasid.

Eelmistel hommikutel on heinamaal olnud sookured lootsin neid kuulda ka, aga ei, nad karjusid kaugemal.kuula sookure häält

Mingi hetk kobisin tuppa ära, sest päike hakkas kuklasse paistma. Hiljem ärgates polnudgi nii rõve olla kui ma arvasin ning päev veeres omasoodu, kuni läksime ujuma. Tuul oli vali ja lained kõrged. Läheneva vihmapilve tõttu lahkusime rannast, ja ei jäänud sinna päevitama, ainult ujusime.

Kõik!

Õues on üsna soe, päeval oli vahepeal isegi 28 kraadi.

Kimalased, heinapallid, päike, rand, sõbrad =täiuslik suvi!

2010-07-20T21:56:00.001+03:00

Eks ta selline olegi

Eile tulin saaremaale, täna vedelesin peaaegu terve päeva rannas, kaklesin lainetega. Õues on kimalaste kiirendusvõistlus ja heinapallid on see aasta võrguga kaetud mitte nööridega.

Kõik!

Ega ausaltöeldes suvel ei viitsigi eriti arvutis passida, kui õues on üle 30 kraadi isegi öösel.

Mul tuli just praegu see meelde kui kuu tagasi olin ka siin samas saaremaal ja uurisin netist teiste riikide hetke õhutemperatuure. KOhapeal oli +15 kraadi, aga ni mõnus oli mõelda kui oleks seal ja kui oleks seal… et õues oleks vähemalt 20 kraadi. Nüüd on kõvasti rohkem.

Ühesõnaga suvi on lõpuks ka eestimaa pinnale laskunud –

ega suvi taeva jää.

tulevikukodu 9

2010-06-12T19:05:00.001+03:00

Tulevikukodu 9

Lennujaama esine oli paksult inimesi täis. John ja Jessica ootasid auto juures, kuni Diana ja Brian nendeni jõuavad. Istunud autosse hakkas masin vurama kodu suunas. Jõudnud koju ei hakanud nad asju lahti pakkima, vaid pakkisid asju juurde – nad lahkusid varsti oma kodust päriseks.

Asjade pakkimiseks kulus kolm päeva. Päev enne ärasõitu läks John alla keldrisse, kus asus koduarvuti kontrollruum. Ta sisestas peajuhtimispuldil käsu, et kodu muudaks kõik süsteemid automaatseks.

„Paki enda süsteemifailid ühele kõvakettale kokku, ja lülitu siis välja. Informeeri mind iga natukese aja tagant.“

„selge. Minu süsteemifailid lähevad kettale 6c, salvestused ja andmed ketastele 5c 4c 3c 2c ja 1c.“

„Kui oled kõik failid kopeerinud ketastele, tee neist varukoopiad ketastele 7, 8, 9, 10, 11, 12c. Lisaks on sinu andmekandja pesas 13 universaalkiip kuhu peaks mahtuma kogu su süsteem. Tee sinnagi kolmas varukoopia. Pärast varukoopiate tegemist anna mulle märku.“

„Alustan andmete pakkimist. Kõik arvuti funktsioonid lülitatakse välja, kõik süsteemid on autonoomsed.“

„Selge, alusta pakkimisega siis kui olen väljunud.“

Kui John läks trepist üles kostus läbi maja arvuti nii tuttavlik ja kodune hääl: „Tähelepanu! Arvuti lülitub välja 10 minuti pärast. Kõik sellega kaasnevad funktsioonid lülituvad välja.“

Johni randmearvutile ilmus uus aken, kus oli tähistatud kodu andmete pakkimine. Aega kulus selleks veel 20 tundi.

Perekond magas ühiselt elutoas, kus oli palju koli, kuid nad olid jätnud ühe seina selleks, et sinna saaks jätta voodid. Tegelikult ei maganud keegi, esiteks olid nad nii põnevil, mis ootab neid ees Murulal ja teiseks olid nad närvis, kas kodu süsteemi kokkupakkimine õnnestub – seal oli ju pool nende elust.

Hommik oli käes ning John avastas, et ta oli vahepeal tukkuma jäänud. Randmearvuti näitas, et käib kopeerimine universaalkiibile – 98%, ning aega läheb veel 1 tund ja 15 minutit.

Võimalike tõrgete korvamiseks oli Johnil tegelikult üks kiip veel, kus olid kodu süsteemifailid ilma salvestuste, seadete ega millegi muuta.

Nad istusid kõik koos köögis, ja Diana praadis mune. Telekat ei saanud vaadata, sest ekraane sai juhtida vaid kodu.

Johni randmearvuti näitas et kopeerimine on lõppenud. Ta kiirustas alla ja eemaldas kõik 12 kõvaketast ja ühe universaalkiibi oma pesadest, pani nad eraldi kotti, ning läks siis andmepuldi juurde. „Formaadi kõik sisemised kõvakettad,“ kõlas lühike käsk. Ekraanil hakkas riba jooksma, selleks kulus aega 3 tundi.

John oli käinud ja formaatinud ka autode ajud, et kustutada sealt kogu info mis sinna üldse jäänud oli. Nad tahtsid kindlad olla, et Danni Molerta kuidagi nende andmete juurde ei pääseks.

Nende majas ei avanenud ükski uks, pihkluku koodid olid unustatud – sinna sisse sai ainult koodiga, mis oli nende maja ostjal.

„Olete te kindlad, et te pole midagi unustanud, sest kui me siit väljume, ei saa me siia sisse.“

„Jah, kindlad,“ vastasid kõik.

Seekordne ukse kinnilibisemise heli oleks kõlanud nagu raudukse mürin – nad olid ju ometi siin majas veetnud rohkem kui 10 aastat. Neile järgi tulnud taksobuss laaditi pilgeni täis ning sõit läks kosmodroomi poole lahti.

„Kolite jah?“ Küsis kosmodroomi üks administraatoritest.

„Ja,“ vastas Diana.

„Selge. Kõigepealt lennutatakse teid orbiidil olevasse kosmosekeskusesse, sealt lähete juba edasi laevale mis stardib Murulale.“

Nad läbisid kontrollid, mis olid muide paar korda karmimad kui paar päeva tagasi taist tulles. Samuti valgustati neid haigusi hävitavate kiirtega ja nad olidki järjekordses ootesaalis. Nende lend Murulale pidi algama kosmosejaamast maa4 ja sinna suunduv süstik väljus tunni aja pärast. Jõudnud süstikusse istusid nad oma kohale. Nende ees olid sarnased ekraanid nagu lennukiski, kus sai vaadelda kõiki andmeid. Seal oli muuhulgas kirjas ka lennu aeg, mis oli hetkel 50 minuti peal ja sihtkoha kaugus.

Selle süstikuga transporditi vaid reisijaid pagasisüstik tuli hiljem järele. Süttisid hoiatavad punased tuled, istmed laskusid pikaliasendisse, ning Brian tundis, kuidas üle tema keha libisevad kinnitusrihmad.

Ekraan oli samuti libisenud nii, et ta nägi seda. „lugupeetud reisijad, tere tulemast meie lennule kosmosejaama maa4. Lend kestab 50 minutit, ja poole sellest peate te veetma nii.“ „Kõlab just kui ähvardus,“ kommenteeris keegi lennuki tagantpoolt. „Kui jõuame maa atmosfäärist välja, võite istukile tõusta, kuid jääge oma istmetele.“

Ekraanidel kaugenes maapind kohutava kiirusega, ja kiirusemõõdik näitas 500 km/h. Kiirendus surus Briani istmesse, kuid iste oli pehme, ning ta ei tundud valu. Ta avastas, et ta ei saa üldse oma käsi liigutada. Ekraan näitas taevast, mis tumenes kiiresti. Mõne minutiga oli see peaaegu süsimust, ning siis olid nad esimest korda elus kosmoses.

Kui nad olid kosmosejaama jõudnud teatati neile, et laev Murulale stardib alles päeva pärast, kuid nad olid sellega arvestanud ning broneerinud endale hotellitoa kosmosejaama hotellikompleksis.

Kui nad olid jõudnud hotellituppa hüppas Jessica rõõmust, kui nägi akna taga tähti ja maad. Ta ei olnud arvestanud aga gravitatsioonierinevusega nii, et ta kerkis laeni ja põrkas sealt maha tagasi. Kõik naersid. Randmearvuti näitas, et nende pagas startis just maalt ja jõuab varsti kosmosejaama. Olles määranud endale äratused hetkel gt aja järgi heitsid nad magama.

*gt on inimkonna planeetide vaheline aeg, see on lühend sõnast galaktic time.

tulevikukodu 8

2010-06-12T16:57:00.001+03:00

Tulevikukodu 8 – Jessica päästmine

p.s tänud Maarjale, kes aitas planeedi nime välja mõelda.

Eelmises osas:

Diana, John ja Brian olid parasjagu hotellitoas, kui Johni randmearvuti närviliselt piiksuma hakkas.

„Jah!“

ütles ta lootusrikkalt.

„Isa, see olen mina,“

kostis Jessica hääl.

„Mind röövis Danni Molerta, see mees, kes sinu firmas töötas. Ta tahtis sinult kompensatsiooniks viis miljonit dollarit.“ „Ja kus ta sind hoiab?“ „Ma ei tea ise ka.“ „aga kas sind koheldaks....“ Ühendus katkes. „Ma ei suutnud signaali asukohta tuvastada,“ teatas Brian. „Oh, mul tuli idee, kust me saame ta randmearvuti koodi teada,“ lõi Diana endale käega vastu otsaesist. „Noh?,“ küsisid John ja Brian ühest suust. „kodu, kodul peaks ju olema meie kõigi koodid!“ Brian võttis ruttu ühenduse koduga. „Tere! Kõik on kontrolli all. Mis mureks?“ „Kodu, kas sul on Jessica randmearvuti tunnuskood?“ Küsis Brian lootusrikkalt. „Jah, on.“ „Palun saada see kood minu randmearvutile.“ „Jah kohe,“ vastas kodu. Hetk hiljem ilmus Briani randmearvuti ekraanile pikk numbrite ja tähtede rida. „suur tänu sulle. Meil juhtus siin nii, et Jessica rööviti öösel ära.“ Ta saatis kodule kogu olemasoleva materjali. „Väga kahju,“ ütles kodu ja Brian katkestas ühenduse. „Nii, saada see kood politseile.“ Mõni minut hiljem tuli politseilt vastus. Tänan, selle koodiga suudame me käivitada Jessica randmearvuti häiresüsteemi, mis saadab meile kohe tema randmearvuti asukoha. „Oleks, et nad hoiaksid randmearvutit samas majas kus on Jessica.“ „Jah. Lähme!“

Kui nad jõudsid Politseijaoskonda oli seal juba kõik valmis. Nad istusid ümber politseihõljukitesse, mis tõusid õhku ja sööstsid linnast välja. „Nad hoiavad teda ühes suvilas, umbes 200 kilomeetrit linnast eemal. Me jõuame sinna umbes poole tunniga.“

Jessica oli samal ajal tukkuma jäänud. Pärast seda, kui ühendus poolelt sõnalt katkestati oli ta natuke kuri olnud. Ta oli juba aru saanud, et see Danni Molerta on üks hale vend, keda karta eriti ei tasu. Ta kuulis õuest mingeid hõikeid, kuid ta ei suutnud läbi trellide vaadata. Mis seal küll lahti oli? Helid kostusid juba maja sisemuses.

John tormas politseiniku järel mööda koridori. Nad jõudsid ukse taha, ning politseinik deaktiveeris mingi kiirega ukse lukustussüsteemi. Ruum oli tühi.

„See on ruum, kust tuli Jessica randmearvuti häiresignaal,“

Teatas politseinik.

Järgmise ukse taga istus Jessica. „Miks te mulle järgi tulite?“ nõudis tüdruk kurjalt. John peatus imestunult uksel. Temast mööda tormanud Diana jooksis Jessicat kallistama, kuid... ta jooksis tüdrukust otse läbi!

„Kuradikurat, see on hologramm!“

Sellest andis ka tunnistust see, et Jessica haihtus olematusse.

Jessica oli maruvihane. Ta oli nüüd kusagil keldris, kus olid ainult kastid, mida ta ei suutnud avada. Pärast seda, kui ta oli kuulnud maja sisemusest hääli, tundis ta äkki, et vajub. Jõudnud põrandapinnast veidi allapoole kolksatas tema peakohal kinni luuk. Nad olid ta politseinike eest ära peitnud. Kui see tõstuk, lift, või mis iganes ta ka polnud alla jõudis valitses seal vaikus. Laes hõõgusid päevavalguslambid, ventilatsioon suhises vaikselt. Jessica vaatas kiirelt ruumi üle. Ust polnud! Ainus väljapääs toast oli selle šahti kaudu, millest ta oli just väljunud. Põrgusse, mõtles ta. Märganud toa seina ääres kaste liikus ta nende poole. Ta ei suutnud neist ühtegi avada, ja toas ei paistnud ka midagi, mida mööda oleks saanud üles ronida. Ta seisis keset tuba, kui pilt lahustus.

Brian tõmbas kiivri peast ja ühendas ennast mängukonsoolist lahti. Sama tegid John, Diana ja Jessica.

„ma eitea, mulle see mäng ei meeldinud,“ kommenteeris Jessica kohaliku hotelli virtuaalrealset mängu. Nad olid valinud ülevõrgulise serveri, kuhu sai liituda igaüks.

Ilmselt oli Danni Molerta liitunud selle mänguga

„Ma arvan, et me peaks seda võtma kui hoiatust,“

Märkis John tõsiselt.

Päevad möödusid. Meie perekond veetis rõõmsalt aega päevitades rannas´, ujudes hotelli basseinis ja meres, ning kolades mööda linna.

Danni Molerta meenus neile alles reisi kojuminekueelsel õhtul.

Johni randmearvuti piiksatas. Kodult oli tulnud päring sideseansiks. Aktsepteerinud seansipäringu lülitas ta heli ja pildi suurele ekraanile.

„tere,“

„Tere. Mulle tundub, et meil on probleem,“

Teatas kodu.

„räägi,“

Vastas John.

Igal hommikul kell 6:46 sõidab meie maja ette auto, seisab seal 3 minutit ja sõidab siis edasi,“ teatas kodu. Ekraanile tekkis videosalvestus.

„Täna hommikul väljus sealt Danni Molerta, tuli ukse juurde ja katsus seda avada pihklukuga. Küsisin, et mis ta soovib, kuid ta ei vastanud. Ta proovis mingit kontrollkoodi, kuid see ei toiminud. Mida ma peaks edasi tegema?“

„blokeeri kõik väljast tulevad ühendused, aktsepteeri ainult sidekoodi lösbrt4574c.“

„Selge, käskude aktsepteerimine.“

„Kas täna oli esimene kor..“ Ekraanile tekkis videopilt.

„Otseülekanne käivitatud,“ teatas kodu rahulikult.“

Ekraanilt oli näha Danni Molerta, kes tuli ja ühendas midagi ukse juures olevasse pihklukku.

„Tuvastasin lugemisseadme, andmeülekande päring,“

„blokeeri,“ Hõikas John.

Ekraanilt oli näha, kuidas Danni sisestas mingeid koode, kuid tulutult.

„Kodu, küsi talt mis ta soovib,“

„tere õhtust. On teil soove?“

„ei ole mingeid soove,“ teatas Danni Molerta ülbelt.

„kodu otseühendus, ma räägin temaga ise.“

„Mingeid soove sul ju Danni on, kui sa mingeid kahtlaseid seadmeid minu kodu pihklukusüsteemi ühendad. Võta teatavaks, et koduarvuti on kõik sissetulevad ühendused blokeerinud.“

„Danni rebis juhtmed pistikust ja jooksis auto poole. Üle õla hõikas veel:

„See ei ole veel kõik.“

„Kodu, nii, kui midagi taolist veidrat näha on, siis võta kohe ühendust.“

John katkestas ühenduse.

„Ma pean teile midagi rääkima, mille osas ma olen ammu plaane teinud. Me võiks kolida teisele planeedile. Nagu te teate, inimkond asustab ju hetkel kolme planeeti. Mõtlesin, et koliksime planeedile, mis kannab nime murula.

„Mu…Mu…murula? Ma olen sellest kuulnud,“ ahhetas Diana.

„Vaadake,“ ütles John ja saatis suurele ekraanile videotutvustuse.

„Murula on teisena inimeste poolt avastatud planeet. Murula sai oma nime selle järgi, et esimesena maandunud meeskonnas olnud laeva teise piloodi tütar unustas ära sõna rohtla ja ütles selle kohta murula. Kuna planeeti katab 60 protsendi osas rohi, nimetatigi see planeet 2170 aastal ametlikult murulaks. Hetkel on selle planeedi ühiskond maa ühiskonnas tehnoloogilisemalt arenenud, kuid need avastused jäägu teie teha.

Ekraanil oli veel mõni minut video Murula loodusest, siis oli videotutvustus läbi. Perekonna otsus oli üksmeelne – Kas või kohe!

suvi ongi käes!

2010-06-05T19:04:00.001+03:00

Jess, pmst on kõik!

see on jälle selline pisike märguandepostitus, et len elus:)

tulevikukodust niipalju, et jah.. kas ma räägin või ei? ei räägi:) varsti tuleb 8 osa…

Vaadake õue ja pange arvuti kinni. ma lähen ka õue:)

Nüüd postitan telefonist

2010-05-22T13:17:00.000+03:00

Nonii. Vaatame kuidas töötab, kui ma eile hüppasin patuudil ja chattisin samal ajal telefoniga skypes ja täna hüppan ja kirjutan blogisse, mis siis homme juhtuma hakkab?

katsetan meilitsi postitamist

2010-05-22T13:05:00.000+03:00

Nii, see peaks nüüd jõudma blogisse. Ma kirjutan seda veel arvutist, eks näis kuidas õnnestub meilidega poistitamine.

minu eesti nüüd minulgi loetud

2010-05-18T18:58:00.001+03:00

Lugesin paar nädalat tagasi läbi Justin Petrone raamatu minu eesti. MIs ma siis sellest arvan…

Justin Petrone – Minu Eesti

Jakob Rosin

Raamat räägib Ameeriklase Justin Petrone elust. Kuidas ta sattus Soome, kohtus seal eestlannast ajakirjanik Epuga ning tema elust Eestis. Läbi Justini pilgu avastasin ma, kui palju Eestis on siiski nõukogude võimu jäänuseid, ja kui teistsugune võib olla eesti ameeriklasele, samuti ka Eestlased ise.

See raamat kirjeldab väga ilmekalt Eestit erinevatel aastaaegadel Tallinn hilissuvel, kui turistid istuvad tänavaäärsetes kohvikutes, talvine Eesti, kui kõik on pime ja masendav. Ise ma pole Eestit sellise pilguga vaadanud, ja ma ilmselt ei oskakski seda teha – ma olen siin ju eluaeg elanud. Raamatu autor on kirjeldanud väga ilmekalt esimest pilku Tallinnale – kõrged kontorihooned, Tallinna sadama terminal. Raamatus on väga hästi välja toodud välismaalasele suured probleemid: Eesti kodakondsuse saamise probleemid, palgalise töö leidmine jne.

Raamatut ärgitas mind tegelikult lugema meedia kajastus. Olles eelnevalt läbi lugenud Epp Petrone Minu Ameerika I osa, hakkasin tundma suuremat huvi „Minu…“ sarja raamatute vastu. Minu eesti on eestlasele kindlasti hea lugemine – sealt saab teada nii mõndagi, näiteks seda, et sült on ameeriklasele täiesti tundmatu..

Kokkuvõtlikult on Minu Eesti väga hea raamat, ja ma ootan põnevusega, mil mul on võimalik lugeda ka teisi „Minu…“ sarja raamatuid.

tulevikukodu 7 – kus on Jessica

2010-05-03T18:41:00.001+03:00

Tulevikukodu 7 – kus on Jessica?

Eelmises osas:

Tuba oli pime. Paistsid ainult toa kontrollpaneeli rohekad tuhmid tuled, ning seinaekraani nurgas oleva elektronkella numbrid. Kuulda oli ventilatsiooni vaikset surinat, ning tänavalt kostva auto mürinat. Terve pere magas. Homme oli ootamas uus ja tegus päev.

Käes oli hommik. Kell oli kümme ja Brian sirutas ennast voodis. Ta pilk langes aknale ja ta oli kohe natuke rohkem ärkvel – õuest, akna tagant, paistis sinine taevas. Ta vaatas toas ringi. John ja Diana veel magasid, kuid Jessica voodi oli tühi.

„arvatavasti läks hommikust sööma,“

Mõtles Brian endamisi. Ta tahtis Jessicale öelda, et ta telliks talle juba mingi söögi valmis, kuid ei saanud teda kätte. Kui ta vajutas Jessica pildikesele oma randmearvutil, teatas see ainult, et ühenduse loomine nurjus. Ta vaatas kaarti, kus olid näidatud pereliikmete asukohad. Johni, Diana ja Briani täpid olid hotellitoas, aga Jessicat polnud hotelli territooriumil kusagil näha. Ta vajutas uuesti Jessica nimele, et näha kus ta on, kuid randmearvuti teatas vaid: „Isik pole sidepiirkonnas.“

Brianile tundus asi kahtlane.

„Ärgake, ärgake, mingi jama on lahti!,“

Hüüdis ta, katsudes ise mitte väga paaniliselt kõlada.

John ja Diana olid silmapilkselt istuli.

„Mis, mis juhtus?“

„Jessica on kadunud, ma ei tea kus ta on. Temaga ühendust ei saa ja kaardil pole tema randmearvutit näha.“

John ja Diana proovisid kumbki oma randmearvutit. Neil andis arvuti sama tulemuse, see tähendab ei andnud mingit tulemust.

„Aga tema viimane asukoht, kas seda vaadata ei saa?“

Uuris Diana.

„Viimane asukoht fikseeriti kell 03.56 hotelli ees,“

vastas John.

„Peab vist teatama politseile,“

otsustas Brian.

Jessica ärkas. Ta oli mingis toas, voodil. Aga see ei olnud nende hotellituba ju... Akent vaadates nägi ta, et sealt paistavad trellid. Ta heitis pilgu oma randmele, kuid see oli tühi. Tema randmearvuti oli kadunud.

Ta pööras pead ukse avanemisheli peale.

„Tere,“

ütles uksest sisse astunud nooremapoolne naine.

„Kus ma..., olen?“

kogeles Jessica.

„Kui sa ausalt tahad teada, siis sind rööviti täna öösel. Danni molerta on kogu selle asja korraldaja. Kas sa tead, kes on Danni molerta?“

„Jah,“

vastas tüdruk.

John ja Diana istusid samal ajal politsei jaoskonnas ja vastasid politseiniku küsimustele.

Kas Jessical oli isiklikke vaenlasi?“

„ei olnud,“

vastas John.

„Aga teie perekonnal,“

„Üks võis olla, Danni molerta. Ta on mees, kes töötas enne meie firmas, kuid ta vallandati, sest ta vedas salakaupa.“

„Ja, molerta nimi on meile tuttav küll. Teda on vähemalt neli korda kriminaalselt karistatud.“ „Rohkem vaenlasi teil pole?“

„ei, meie teada küll meie peale keegi viha ei kanna.“

„Selge. Me alustame teie tütre otsinguid kogu ümberkaudses piirkonnas. Kas te saaksite mulle anda teie tütre randmearvuti tunnuskoodi?“

„eee. Eei, seda meil küll ei ole.“

„siis on pahasti. Selge, me hoiame teid sündmuste käiguga kursis.“ Nad tõusid, ning lahkusid ruumist. Eestoas istus brian, kes oli mures.

„Noh?“

„Nad hoiavad meid kursis ja hakkavad teda otsima, ainus jama on see, et meil pole tema randmearvuti tunnuskoodi.“

„Jah, sellest on kahju.“

Nad sõitsid taksoga tagasi hotelli, ning istusid seal. Kellelgi polnud isu mitte midagi teha. Brianil, kes oli telekast palju krimisarju vaadanud tuli mõte.

„Lepime kokku, et kui Jessicalt tuleb mingi teade, katsume teada saada, kust see teade tuleb. Sellest võib abi olla.“

„ja, just.“

Jessicat koheldi muidu hästi. Ta sai süüa ja juua. Toa ühes seinas oli ekraan ja sealt sai ta vaadata filme, ainult ta pidi ütlema sellele naisele, mis filmi ta tahab – selles toas polnud mingeid seadmeid. „Danni tahab sinuga kohtuda,“

ütles see naine.

„Noh, las ta kohtub siis,“

vastas Jessica. Viie minuti pärast avaneski uks ja sealt astus sisse Danni.

„Tere, Jessica.“

„Tere,“

vastas tüdruk talle pahuralt.

„Miks te mind röövisite, ah?“

„kohe räägin. Sa arvatavasti tead, miks ma sinu pere peale viha kannan?“

Jessica noogutas.

„No vot, ma tahan su isalt kompensatsiooniks viis miljonit dollarit.“

„Midaaa?“

„Just. Ja sa pead nüüd temaga ühendust võtma.“

„Ei tea, kuidas, te ju võtsite mu randmearvuti ära,“

ütles Jessica.

„Selle ekraaniga. Mina lähen välja ja sa ütled talle, et danni molerta tahab temalt saada viis milli, selge?“

„No okei, muud mul ju üle ei jää.“

Diana, John ja Brian olid parasjagu hotellitoas, kui Johni randmearvuti närviliselt piiksuma hakkas.

„Jah!“

ütles ta lootusrikkalt.

„Isa, see olen mina,“

kostis Jessica hääl.

linnulaul saaremaal

2010-05-01T12:44:00.001+03:00

Eile jõudsin saaremaale.

Linnud laulsid nii ilusti, et lindistasin neid natuke. Siin eile õhtul kella seitsme paiku salvestatud linnulaul. See on lindistatud teise korruse rõdult.

kuula

Tänased salvestused kui neid on tulevad õhtul siia.

Tulevikukodu 6 – esimene päev reisil

2010-04-30T09:49:00.001+03:00

Uus osa siis.

Selle eelmise jutu, mille kirjutasin ajamasinast kustutasin ära, sest see oli jamaD:

Tulevikukodu 6. Esimene päev reisil.

Eelmises osas:

Nad ujusid veel tükk aega, kuni nende randmearvutitest ja spa üldhelisüsteemist teatas arvuti:

„Spa tekk suletakse poole tunni pärast!“

Nad läksid oma kajutisse, ning sättisid end valmis õhtuseks ööklubi külastuseks.

Diana ärkas. Kajutis oli pime, vaid kajuti kontrollpaneeli tuled hõõgusid nõrgalt. Diana vajutas oma randmearvuti ekraanile ning see hakkas nõrgalt hõõguma, just niipalju, et Diana sai näha kellaaega. 06:43 näitas see. Selle all oli veel teine kellaaeg mis näitas 07:29 ja selle kõrval märge lennuki maandumisaeg. Diana sulges silmad ja mõtiskles. Toa valgustus hakkas nõrgalt hõõguma ja kõlaritest hakkas kostma muusikat. Oli aeg ärgata!

John, Jessca, Diana ja Brian sõitsid alla toitlustuskorrusele. Kiire hommikueine valis ekraanilt. Ta koostas endale meeldiva ja sõi selle ruttu ära.

„Kõik reisijad peavad viibima õhkutõusu ja maandumistekil 10 minuti pärast!,“

Teatas valjuhääldi ja kõigi randmearvutitele ilmusid loendurid, mis hakkasid aega tagasi kerima. Nad lõpetasid kähku oma eined ning sõitsid liftiga alla maandumis ja õhkutõusu tekile. Ekraanidel nende ees olid samasugused andmed nagu õhkutõusulgi. Kaamerad näitasid all merd ning siis maad. Rihmad surisesid toolidest välja ja lennuk alustas maandumist.

„Meeldivat puhkust,“

Ütles lennuki administraator.

Kui Jessca lennuki ja lennujaama vahelisse koridori astus libisesid tema ees olevad uksed lahti ja ta astus kontrollruumi. Ta sisestas oma passi, sõrme ja silmajäljed ja randmearvuti personaalkoodi ning astus teisest uksest välja.

„Tere tulemast Taisse!“

Mõtles ta omaette ning jäi ootama teisi pereliikmeid. Äkiline piiksatus tema kõrval sundis teda pilku pöörama ja märkas et nende robotkohvrid olid tema kõrvale sõitnud.

Nad leidsid nende hotelli viiva bussi ning istusid oma kohtadele.

Jessca vaatas aknast välja, ning samas ilmusid sellele nende hotelli tutvustavad kirjad. Ta ei tahtnud neid lugeda, ning teinud käega pühkiva liigutuse kirjad kadusid.

Kui buss hotelli juurde jõudis väljusid kõik, robotkohvrid sabas sõitmas. Robotadministraator asus inimestele tube kätte jagama. Kui jõudis kord meie perekonna kätte, siis piiksatasid nende randmearvutid, ning neile ilmus toa number – 539. Nad sõitsid liftiga kuuendale korrusele, ning väljusid koridori. Randmearvutid juhatasid neid õige ukseni. Uks avanes iseenesest, ja neile avanes hotellituba, koos ekraanseina, kolme voodi, ja vannitoaga. Ekraanseinal oli hotelli plaan.

Jessca saatis oma robotkohvri käeviipega ühe voodi juurde, ning see libises selle alla. Jessca läks vannituba vaatama. Suure vanni, tuši ja suure peegliga vannituba oli Jessca meelest vapustav. Ta läks enda voodi juurde, ning avastas, et selle kõrval on öökapp, millel on samuti ekraan. TA lülitas selle sisse, ning luges läbi hotellis leiduvad võimalused.

„Kuulge, see ei olegi ju hotell, see on spa hotell!,

Teatas ta teistele. Nad olid siisgi eilsest spas möllamisest nii väsinud, et keegi ei viitsinud veel ujuma minna. Nad otsustasid hoopis randa minna.

Rand oli ilus. Valge liivaga. Liiv oli nii tuline, et Brian otsustas plätud jalga jätta. Randmearvuti näitas õhutemperatuuriks +36 kraadi ja vee temperatuuriks +28 kraadi.

Jätnud plätud kaldale läks Brian vette. Õhuga võrreldes oli see tõsiselt jahe, ning ta ujus sügavamale. Ta nägi, et John tuleb tema järel vette, ning ootas ta ära.

„Siin kusagil peaks saama laenutada mootorpaate ja skuutreid,“

Ütles John Brianile, kes nõudis oma randmearvutilt, et see uuriks rannavalve infosüsteemist, kust ja kas seda teha saab. Hetk hiljem ilmus ekraanile ranna kaart, kus olid tähistatud laenutuspunktid. Brian vajutas näpuga neile lähimale laenutuspunktile, ning talle avanes nimekiri.

„Mis me võtame?“

„Ma ei tea, laseme Jesscal ja Dianal ka otsustada.“

John saatis nimekirja Jesscale ja Dianale, kes peesitasid rannal lamamistoolides. Mõne minuti pärast tulid neilt vastused, see oli üksmeelne. Mootorpaat. Johv vajutas nimekirjas mootorpaadi kujutisele, ning avanes tellimisvorm. TA sisestas nende lamamistooli numbrid, ning andis randmearvutilt korralduse, et paat toodaks nende lamamistoolide esisesse vette.

Diana lesis lamamistoolis, ning kuulas merekohinat.

„Vaata! Vaata!,“

hakkas äkki Jessca karjuma.

„Mis viga?“

„Paat tuleb!“

Tõe poolest, sealt mööda vett lähenes suur mootorpaat, ning jõudnud nendeni peatus ja lasi ankru vette. Kaugemalt veest lähenesid John ja Brian, ning kõik kohtusid juba paadis. Paati jõudnud istus Jessca juhtpaneeli ette ja käivitas mootori. Nad sõitsid aeglaselt kaldast eemale, kuni Jessca lülitas paadi autopiloodile ning läks teiste juurde, kes pikutasid paadis olevatel lamamistoolidel, ning jõid limonaadi.

„Kust te selle veel välja võlusite?“

„Vaata, paadi taga osas on baarikapp,“

Vastas talle Diana. Jessca tõi endale samuti limonaadi, ning viskus ühte vabasse lamamistooli.

„Jube mõnus on,“

Haigutas Brian umbes viie minuti pärast.

„Me jõuame kolme minuti pärast välja ranna lubatud territooriumilt. Ootan kursimuutust,“

Teatas paadi pardaarvuti. Jessca läks ja peatas mootori.

„Lase ankur välja!“

Nad läksid kõik ujuma. Briani poolt kostis appikarjeid. Samal hetkel käivitus paadi mootor, ning see sõitis Briani poole. Veepinnast allpool libises paadist välja alus, ning robotkäsi tõstis Briani paati. Seejärel sõitis paat tagasi oma endisele akrupaigale.

„Mis juhtus?“

„Kramp lõi jalga,“

Vastas Brian.

John istus ühes neist paljudest tänavaäärsetest kohvikutest. TA oli ametis oma meilide lugemisega, mida näitas tema ees olev ekraan. Ekraani allservas jooksid uudised. Ekraanil olevate teadete hulka lisandus veel üks – teade kodult. Avanud sõrmeliigutusega kirja luges John kodu raportit tänase päeva kohta. Kõik paistis olevat normaalne.... oligi normaalne. John katkestas ühenduse kohviku lauaekraani ja oma randmearvuti vahel ja lahkus kohvikust.

Diana pikutas hotelli spas lamamistoolis ja jälgis randmearvutist nende tänast rannas ujumist ja paadiga sõitmist. Ta vaatas, kuidas nad paadist lahkusid, ning see sõitis tagasi laenutuspunkti ja perekond läks vette ujuma. Ta sulges videoklippide rakenduse. Ta tõusis ja läks ujuma.

Brian oli aga hotelli jõusaalis trenni tegemas. Tema randmearvuti näitas ekraanil pulssi, kulutatud kilokaloreid ja muid trenniandmeid. Ta tahtis teada kus on Jessca, ning vajutas nende pisikesele perepildile, ning avanenujd loendis vajutas Jessca nimele. Kaart näitas, et ta on nende hotellitoas ja Brian vajutas uuesti Jessca nimele. „Mh?“ küsis Jessca. Ta oli parasjagu ametis raamatu lugemisega. „Tule jõusaali, mul on igav,“ ütles Brian talle. „Ei viitsi praegu, ma juba käisin seal enne.“ „okeiii.“ Brian katkestas ühenduse, ning lahkus ka ise jõusaalist.

Nad kõik kohtusid uuesti hotelli restoranis, kus kõik tellisid endale õhtusöögi. Peale sööki läksid nad hotellituppa magama. Ekraanil jooksis mingi film, kuid keegi ei viitsinud seda vaadata. „välja,“ käsutas John, ja ekraan kustus. „Head ööd!“

Tuba oli pime. Paistsid ainult toa kontrollpaneeli rohekad tuhmid tuled, ning seinaekraani nurgas olev elektronkella numbrid. Kuulda oli ventilatsiooni vaikset surinat, ning tänavalt kostva auto mürinat. Terve pere magas. Homme oli ootamas uus ja tegus päev.

kevadest ja skaudilaagrist

2010-04-28T21:54:00.001+03:00

jesss, õnneks on käes see kauaoodatud õige kevad. Õues on tihtipeale üle 10 kraadi sooja, ja linnud isegi laulavad. õues on praegu isegi veel valge…

Vahepeal tabas mind mingi väsimuslaine, ei teagi…. millest, aga sellest sai paari päevaga üle õnneks. Osalt oli see tingitud ka vb sellest, et käisin sellel nädalavahetusel viljandis skaudilaagris jüripäeva veetmas. Tõesti oli tore natuke argipäevade rutiinist eemale saada ja aega natuke kusagil mujal veeta. Mis me siis seal tegime.

Kohale jõudsime kella kuue või poole seitsme paiku. Registreerisime ennast, ning läksime otsima majapeale inimest, kes meile pidi näitama kus asub meie tuba. Teada oli meil ainult tema eesnimi, ja kui ausalt öelda, ei leidnud me teda üldse. ei laupäeval ega pühapäeval.

Lõpuks suutsime omal käel üles leida oma klassiruumi – meile sattus toimetulekuklass. Panime oma asjad seinaäärde maha ja läksime sööma. Peale seda natuke puhanud liikusime õue, kus sai mängitud kulli. Lõpuks jõudis kätte aeg rongkäiguks tõrvikutega.

Kui olime jõudnud viljandi lossi/kindluse varemetesse leidis aset jürituli ja mitmed mängud. Ühesõnaga, kui me tagasi jõudsime olid kõik läbi kui lätirahad. Sellest hoolimata ei saanud mina üüsel üldse magada – ei saa eriti magada, kui toas on 20 inimest ja osa rahvast tuleb kohale alles kell 3/4 hommikul.

Laupäeval oli ette nähtud linnamatk – pidi läbima mitmeid punkte, igas punktis tuli midagi teha. Siin tuli kasuks gps, mis aitas meil jõuda õigesse punkti. Punkte oli mitmeid – sai teha oma salga lipu, teha laagrimärki, voltida paberist skaudivorm jne. Peale viietunnist linnapeal matkamist siirdusime tagasi Kaare kooli, kus me mängisime aliast oma teiste toakaaslastega. Edasi läksime kuulama linnulaulu, siis sööma. Tuli aeg stiilipeoks. Minule sai otsitud õuest kaks oksa ja need teibi ning niidiga mütsi külge õmmeldud. Stiilipeol esinesid mitmed – küll näidendite küll filmidega. Meie mängisime klaverit.

Pühapäeval oli paraad, paraadi käigus jagati kätte ka igasugused autasud, aurahad jms tähtsad asjad:).

Pärast seda tuligi autorattad seada tagasi tallinna poole.

Kokkuvõtlikult oli üks tore ja tegus laager.

viide:

Jüripäeval, 23. aprillil seavad skaudid ja gaidid sammud eesti pärimusmuusika pealinna Viljandisse, et aastaga kogutud kogemusi ja teadmisi mõõta ning koos üks skautlik ning aktiivne nädalavahetus veeta.

Tulevikukodule pikem paus ja uus jutt tulekul.

2010-04-13T15:27:00.001+03:00

Mind tabas selle tulevikukodu jutuga mingi inspiratsioonikurat – ei tule, ega tule ideid juurde. Hakkan varsti uut juttu kirjutama. Kindlasti kirjutan tulevikukodu veel edasi, kuid kellel on ideid pakkuda, andke siis julgesti mulle teada

jakob@vhk.ee

kevad on siis nüüd käes

2010-03-22T14:35:00.001+02:00

tulin just õuest, kus on vapustavalt ilus ilm. Päike paistab, sinine taevas, ja plusskraadid. Kerge tuul… aga see ongi kevad. Lumi igalpool sulab ja lahtiaetud teed on juba osaliselt puhtad. Mõnus on jälle muru kohata:)

Huvitav kas praegu oli selle talve viimane lumesõda? ei tea, aga mina loodan, et homme tallinnasse jõudes on seal uputus. Aitab sellest lumest vähemalt minule.

Siin saaremaal olen hetkel kuulnud vaid vareseid, muid linde pole, kuid ootan pikisilmi põldlõokesi….nad ei tule veel niipea…. aga kes teab. Üldse võiks saada aega edasi kerida.

Nii mõnus oleks kui oleks +30 kraadi mitte –30:d

olen tagasi, et jääda:)

2010-03-21T22:15:00.001+02:00

Paraku või õnneks nii on ja. Mingi hetk kadus motivatsioon ära, aga paar viimast päeva olen blog.tr.ee blogigataloogi uurinud ja leidnud, et miks mitte. Teiseks ajendiks sai see, et paar väga head sõpra tegid endale blogi. NO, eks ma siis kirjutan ka edasi.

Päikest ja head kevade algust:)

pole ammu kirjutanud

2010-03-03T20:28:00.001+02:00

Pole ammu kirjutanud ja.

Ei teagi, kas blogimise isu hakkab otsa saama, või mul pole mitte midagi öelda. Pigem seda teist. Ühel hetkel jõudis lihtsalt kohale, et mis see blogi tegelikult on, ja järsku polnud siia mittemidagi enam kirjutada. Ja kui oligi, siis ei olnud aega või viitsimist.

Meie kool tegi traditsiooniliselt eelmisel nädalal veebruarivaheaja, mis minulgi kulus akude laadimiseks nii, et ma ei jõudnud isegi tulevikukodu edasi kirjutada.

Katsun seda teha märtsi vaheajal, mis algab … varsti.

Millest sai alguse tulevikukodu ja veel jutust

2009-12-17T20:16:00.001+02:00

Mnjaa. See sai alguse vist mingist tulevikutehnoloogiaga seonduvast meilist. Edasi jõudis asi nii kaugele, et siia blogisse sai postitus tulevikukodud ja tekkis tahtmine ise midagi kirjutada. Alguses pidi see tulema lehekülg kuni poolteist, praeguseks on juba üle kahekümne lehekülje. Vaevalt, et sellest romaani tuleb, Kirjutan lihtsalt siis kui aega ja inspiratsiooni on.

Jutt on muidugi ammu minetanud oma pealkirja ja sisu kokkusobivuse - tegevus ei toimu enam kaugeltgi ainult kodus, vaid nüüd on tegu juba terve maailmaga, kus intelligentsed arvutid ja tehisajud juhivad su kodu. Ma olen suhteliselt kindel, et taolist maailma ei teki kunagi, kus lennukid on kümnekordsed ja terve maailm räägib eestikeelt. Jah, tegelaste nimed on küll inglisepärased, kuid. Tegevus toimub ikka eesti keeles.

Kui kellelgi on ideid, et mis võiks juhtuda edasi, saatke julgelt kiri mulle meilile – jakob@vhk.ee

Tulevikukodu 5 - lennureis

2009-12-17T19:33:00.001+02:00

Nb!

hakkasin osadele pealkirju panema, siis on lihstam neid pealkirja järgi üles leida.

Aga jutt ise.

Lennureis

Lennuk hakkas maanduma.

„Läks õnneks,“

mõtles Brian. Vaevalt oli ta jõudnud oma mõtte lõpetada, kui hakkas tööle häire, ekraanid ja tuled kustusid, ning salong oli täis paksu musta suitsu. Hapnikuballoonid sööstsid alla, ja Brian rabas ühe enda näole. Äkiline paugatus ehmatas teda nii, et ta hakkas oma toolilt maha kukkuma. Siis kostis kõlaritest hääl:

„Lend Taisse väljub väravast viis!“

Brian ärkas üleni higisena. Ta teadis küll, et viimase viiekümne aasta jooksul ei olnud ühtegi lennuõnnetust toimunud, kuid nähtud vanad filmid hirmutasid teda. Kõige suurem hirm oligi tal õhkutõusul ja maandumisel.

Nad kõndisid värava viis juurde ja sisenesid ükshaaval väiksesse kambrisse. Brian sisenes ja uks sulgus tema järel. Skänner tuvastas tema DNA, ja pileti ning lasi ta seejärel teisest uksest välja. Brian suundus lennuki poole, mille trepi juures ootasid teda juba John, Diana ja Jessica. Nad astusid eskalaatorile ja sõitsid lennukisse. Uue ajastu lennukid olid mitmekordsed - nad olid umbes sellised, nagu viiekümne aasta tagused luksuslaevad. Brian sisenes vastuvõtu tekile ja registreeris oma pileti. Brian, Diana, John ja Jessica läksid lifti, mis viisid nad õhkutõusu ja maandumistekile.

Turvakaalutlustel pidid inimesed maandumise ja õhkutõusu ajal endiselt istuma toolides.

Nad valisid ühe tagumistest ridadest, lülitasid sisse oma ees olevad ekraanid, millel näidati hetke ilma, lennuandmeid (kõrgust, kiirust ja kaugust sihtpunktist) ja sai ka valida väliskaamerate vaadet. Kaamerad olid lennuki ninas, külgedel, ttaga ja kõhu all. Samuti võis jälgida oma asukohta kaardilt.

Diana oli vaevu jõudnud ringi vaadata, kui kõikidel ekraanidel süttisid hoiatuskirjad ja kõlaritest kostis arvuti sünteeshääl, mis hakkas lugema ette päästekapslite ja päästevestide kasutamise eeskirju.

„Hädaolukorra puhul muutuvad kõik indikaatorlambid terves lennukis punasteks. Eriti ohtliku hädaolukorra puhul hakkavad ka sisetuled punaselt helendama. Tööle hakkab alarm, ning lennuki sisekanali kaudu antakse ka infot olukorra kohta.

Päästekapslid asuvad lennuki igal korrusel ning tee nendeni on tähistatud nooltega. Hädaolukorra puhul peaks teie randmearvuti juhatama teid õigesse kohta.

Täname et valisite lennuks Tailand Airwaisi.“

Ekraanil Diana ees asendusid ohutusnõuded taas lennuki väliskaamerate piltidega ja kiirusnäidik mis enne oli näidanud nulli näitas nüüd juba sadat, ning see number kasvas kiiresti. Liikumist võis tunda, kuid mitte kuulda – müratase ei muutunud põrmugi. Rihmad libisesid toolist välja ning sättisid end ümber Diana. Diana aitas neid natuke ning kohe oligi ta turvaliselt toolis. Rihmad libisesid ise seetõttu, et nende paigaldamine oleks olnud ise liiga tülikas.

Paari minuti möödudes kustusid hoiatuskirjad ja rihmad surisesid tagasi istmepolstrisse. Diana, John, Jessica ja Brian läksid lennukit uudistama. Järgmine korrus oli Söögikorrus, sisaldades suurt kohvikut, restorani, erinevaid väiksemaid putkasid ja muud toitlustusasutusi.

Kõhutühjust nad ei kurtnud, niisiis suundusid nad järgmisele meelelahutuskorrusele. Seal olid kasiinod, laste mängutoad, holokino ja lihtsalt olengunurgad, kus sai mõnusalt logeleda. Samuti olid seal peosaal ja ööklubi.

Järgmisel korrusel oli kaubanduskeskus, sisaldades erinevaid suveniiripoekesi ja muud pudi padi millest perekond eriti ei hoolinud.

Järgmisel oli kajutitetekk, kus asusid reisijate kajutid.

Viimased kolm korrust oli enda alla hõivanud spa, kus oli hulgaliselt basseine. Kõige huvitavamaks oli ilmselt spas klaaskupliga kaetud bassein, mille põhi oli samuti klaasist, nii et tekkis tunne nagu ujuksid õhus. Meie perekond läks oma kajutisse, lend taisse pidi kestma terve öö, kuna puhkusepaketti kuulus ka lennukruiis oli lend aeglane ning kestis päeva ning öö.

John läks kajutisse ja võttis oma kohvri mis oli lennujaamas tema kajutisse toodud. See avanes vaikse surina saatel ja John avas oma riietesektsiooni. Ta ajas muud riided seljast maha ning tõmbas jalga ujumispüksid. Ta jättis randmearvuti randmele, need olid tänapäeval saja protsendiliselt veekindlad.

Võtnud ühe lennuki hommikumantli ja oodanud teised ära liikusid nad kõik järgmisele spa korrusele.

Nad otsustasid vaadata kõike rahulikult, kuna nad ei olnud enne nii pikka lendu sellise suure lennukiga teinud, siis oli neil ka uurimist kõvasti. Esimene korrus oli saunade ja duširuumide korrus. John oli unustanud end toas pesta, niisiis läks ta dušši alla. Astunud dušši kabiini, hakkas laest vett tulema. Ta võttis riiulilt nuustiku, mis oli hetk varem seebiga kokku tehtud ja nühkis end sellega korralikult üle. Siis vajutas ta nupule ja veevool peatus ja uks libises lahti. Jessica ja brian ootasid juba teda, ning diana randmearvuti kohamäärang näitas, et ta on veel dušši all. Mõne aja möödudes väljus ta ühest kaugemast kabiinist ning liikus nende poole. John soovis sauna minna ning Diana, Jessica ja Brian läksid järgmisele korrusele.

Järgmisele korrusele tõustes ahhetas Jessica imestusest. Seal olid mullivannid, lastebasseinid, veekosed, millest sai alla vuhiseda, lihtsalt väikesed basseinid ja kogu lennuki pikkust hõlmav pikk ujumisbassein. Lisaks kõigele oli seal veel suur päevitustekk, mida kaitses väljas valitseva külma eest läbipaistev kile, mis filtreeris mingil määral päikesevalgust, kuna nad olid juba pealpool osoonikihti ja oleks olnud kerge saada päikesepõletust. Diana läks otsejoones päevitama. Jessica läks esimesse ettejuhtuvasse basseini. See oli musta põhjaga ja selle vesi oli jää külm. Jessica ronis ruttu välja ja siis märkas ta selle kõrval silti

„Kosmosebassein, vesi ainult 5 kraadi!“

Järgmine koht oli mullivann. Jessica istus sellesse ja vesi mulises tema ümber. Äkki piiksatas tema randmearvuti ja sellele ilmus Briani veeall kahtlaselt lopergune nägu. „tu-le si-ia, si-in on ju-be äg-e ba-ss-ei-n,“ mulistas ta. Jessica vaatas spaplaanilt Briani asukohta ja liikus kolmandale korrusele. Seal olid veel kõrgemad kosed ja suur klaaskatuse ja klaasist põhjaga bassein. Seal Brian ujuski. Jessica hüppas sisse ja vaatas alla. Kui ta poleks teadnud, et basseini põhi on klaasist poleks ta uskunud, et ta ikka veel lennukis on. All vuhises mööda meri, üksikute pilvesäbaratega kaetud. Samal hetkel pöördus lennuk ja nad nägid päikest. Päike oli tume, kuna klaaskatus polariseeris selle heleduse.

Diana lesis päikesetekil, kui lennuk pöördus. Tema lamamistool hakkas liikuma päikselise külje poole, kuid ta katkestas selle nupulevajutusega. TA tõusis toolist ja suundus spa sissekäigu poole.

Korrus kõrgemal tegid Brian ja Jessica veesõda. Äkitselt oli ka Diana nende keskel ning nüüd oli sõjas paaritu arv inimesi.

John heitis pilgu oma randmearvutile, kui ta saunast väljus. Kõik olid koondunud spa kolmanda korruse klaasbasseini, ning temagi seadis sammud sinnapoole.

Brian pritsis nii ägedalt, et ta ei pannud tähelegi, kui john talle vastaseks tuli. Veesõda käis hooksalt veel tund aega, kuni kõik väsinult basseini veele lebama jäid. Brian ühendus lennuki infokanaliga ja esitas päringu lennuandmetele. Ekraanilt oli näha, et nad lendavad kuuesaja kilomeetrise tunnikiirusega, lennutingimused olid ideaalsed ja sihtkohta oli veel 4532 kilomeetrit. Ta saatis need andmed ka teistele ning hakkas edasi ujuma. Mõne aja pärast otsustasid nad, et lähevad välja ja tulevad õhtul tagasi.

Kuna kõigil oli kõht tühi, läksid nad teisele korrusele sööma. Nad valisid endale hommikusöögi restorani, kuna kell oli alles üksteist.

„Nii vähe?“

Mõtles Jessica, aga kui ta oli kokku arvutanud, et nende lennuk oli startinud kell kuus ja nad olid umbes neli ja kolmveerand tundi ujunud, siis tundus asi loogiline. Lauaekraanilt valis Jessica endale röstsaia, muna, juustu, sinki ja muud võileivale. Hetke pärast avanes luuk ja taldrik kõige soovituga oligi kohal. Lauaekraanile ilmusid tänased päevauudised, kuid Jessica neid lugeda ei tahtnud. Ta lobises Dianaga sellest, et mida nad pärastpoole lennukis tegema hakkavad. Nad otsustasid minna ühele korralikule shopingu tuurile, ning osta endale midagi praktilist ja kasulikku puhkusel olemise ajaks.

Kõrvalt lauast kostis hirmunud kiljatus ja Jessica vaatas sinnapoole. Üks mees oli kokku varisenud ja tema lauakaaslane seisis tardunult tema kõrval. Jessica kiirustast nende juurde, samal ajal oma randmearvutilt lennuki abiteenistuse koodi valides.

„Tere! Mis teil mureks on?,“

oli dišpetšer ekraanil optimistlik.

„Üks mees vajus kokku, ehk saadaksite arsti siia?“

„Muidugi, kohe.“

Jessica randmearvuti piiksatas ja ta andis loa asukohamäärangu saatmiseks võõrale süsteemile. Minut hiljem jõudis sündmuspaika ka punast vormi kandev arst.

„T...ta lilihtsalt vavajus kokku...“

Kogeles minestanud mehe lauanaaber. Arst asetas diagnostikaelektroodid mehe randmetele ning vaatas ekraanilt näite.

„Kerge minestus, ta peaks tund aega palatis puhkama.“

Arst võttis oma randmearvuti ja ütles sellesse:

„Vajaksime üht kanderaami!“

Kohe oligi kohal samasugust punast vormi kandev mees kelle järel vuras kanderaam. Nad tõstsid mehe kahekesi kanderaamile ja see sõitis nende järel minema.

Diana sõitis koos jessicaga viiendale korrusele, kus asus kaubanduskeskus. Kui lift oma uksed avas, Lõi neile vastu tüüpiline kaubanduskeskuse sumin. Terve lennuki pikkust hõlmas tänav, mille ääres olid erinevad poekesed ja putkad. Oli ka erinevaid sektsioone, tehnika, lõhnad, riided, vajalik puhkuseks. Sellesse viimasesse sektsiooni Jessica ja Diana suundusidki. Selle sektsiooni kaupa vahetati vastavalt sihtkohale, ning praegu olid seal kummipaadid, mis kokkupakitult mahtusid ära taskusse, kuid lahti tehtult olid kolme meetri pikkused ja kahe meetri laiused. Samuti oli seal erinevaid päiksekaitse vahendeid, randmearvuti kaarte ning mikrokiipe kohalikku elu tutvustavate videoklippide ja tekstidega. Diana otsustas osta endale tai kaardi, mis oli aadressi täpsusega, nii, et oli vaja oma randmearvutisse vaid sisestada aadress, ja ta võttis ühendust sinu autoga mis kohe sinna sõitma hakkas. Jessica uuris samal ajal kõrval letis päiksekaitsekreeme. Oli selliseid, mis joonistasid sinu nahale erinevaid mustreid, kui ka tavalisi. Jessica ostis endale tuubi tavalist ja märkas siis üht väikest letti, millel olid mikrokiibid. Jessica läks neid uurima, ning avastas, et seal on mitmeid erinevaid valdkondi Taist jutustavaid kiipe. Ta ostis endale täiskomplekti, ning vaatas uurivalt Diana järele. Dianat polnud aga näha, niisiis heitis jessica pilgu oma randmearvutile. Noo muidugi, tema oli riiete sektsioonis. Jessica läks samuti sinna, talle tundus endiselt, et tal on liiga vähe riideid kaasas.

Brian oli Johniga läinud kajutisse. John vaatas telekat ning brian tutvus lennuki õhtuse kavaga.

„õhtul korraldatakse ööklubis võimas valguse ja heli show. Läheme?,“

küsis ta isalt.

„nja, võib minna ju.“

Brian vaatas kino kava. Viie minuti pärast pidi algama üks film, niisiis pani ta endale koha kinni keskmises reas.

Ta läks neljandale meelelahutus korrusele ja leidis kino. Ta istus oma kohale saalis, ja andis randmearvutilt käsu, et talle toodaks popkorni. Äkitselt polnud ta enam saalis. Tema ümber käis film.

John oli telekat vaadates tukkuma jäänud, ning ärkas sellepeale, et keegi koputas uksele. Ta lülitas sisse helikanali, ning küsis:

„Jah, kes on?“

„Toateenindus.“

John vajutas avamislülitile ja uks sahises lahti.

„Tere päevast. Meie lennukil on kombeks, et iga kümne lennu järel saab üks kajut endale õiguse tulla vaatama lennuki juhtimist, personalijuhtimist, ja saab ka endale luksuskajuti.“ Nende sõnade juures levis Johni näol laiemaks naeratus. „Ja täna on meie lennukil saja kuuekümnes lend, ning kõik need õigused sai teie kajut 376. Kui teil on soovi oma külastus teha, siis sisestage oma randmearvutisse lennuki infoteenistuse number ja öelge, et soovite tulla, administraator näeb teie kajuti numbrit ja teab, et teil on läbipääs.“

„Selge, väga tore,“

vastas john.

„Meeldivat päeva jätku, ja teie uus luksuskajut on kajuti korrusel c tasandil kajut number 517. Ukse kontrollsüsteem laseb teid ja teie pereliikmed läbi.“

Teenindaja lahkus, ning uks sahises tema järel vaikselt kinni. John plokeeris oma randmearvuti asukohamäärangu ja läks luksuskajutisse. Seal võttis ta ühendust Brianiga.

Vasakult lähenes üks kurjategija. Ta haaras relva... midagi oli valesti.

„Jah, paps, ma olen kinos,“

sosistas Brian oma randmearvutisse.

„Tule ruttu siia...“

ja randmearvutile ilmus kajuti korruse plaan, ja ühe kajuti peal vilkus märgend.

„Olgu,“

vastas Brian, ning lahkus kinost.

„Järgmisest koridorist vasakule, kajut otse ees,“

juhendas Briani randmearvuti teda. Brian vajutas avamislülitile ja süttis kiri:

„Palju õnne! Selle reisi ajal on see kajut teie ja teie perekonna käsutuses.“

Vaevalt oli ta jõudnud kirja lõpuni lugeda, kui uks lahti libises ja ta astus pilkasesse pimedusse.

„Mi-mid....“

jõudis ta vaevalt pomiseda kui toas süttisid kõik tuled ja john seisis keset tuba.

„Meie kajuti number oli mingil määral õnnenumber, me saime selle luksuskajuti.“

Diana oli jessicaga valinud välja hunniku riideid ja nüüd läks ta neid proovima. Ta ei olnud jõudnud veel proovikabiini siseneda kui tema randmearvuti piiksatas ja Brian ütles.

„Ema... tule ruttu, ruttu siia!“

Diana ei näinud lennuki plaanil kellegi asukohta.... äkitselt vahetus kaart ja sinna ilmus ühe kajuti märgend. Diana hakkas sinna poole minema. Temaga kordus kõik sama mis Brianiga. Varsti oli ka Jessica nendega, ning nad hakkasid uurima kajutit. Ühe ukse taga peitus elutuba, kus oli seinast seinani telekas ja pehmed diivanid.

Järgmine ruum oli sauna kompleks. Eesruumis oli veel üks ekraan, kõlarid, millest kostis rahustavat veeloksumist, riietekapp. Järgmisena tuli dušširuum. Seal olid suured aknad, ning nende vastas duššikabiinid. Edasi tuli kolm ust. Esimene viis leiliruumi, teine viis basseiniruumi, kus oli maast laeni aknad, ja kolmanda ukse taga oli trepp, mis viis spa korrusele. Kajutis oli veel minibaar ja palju muud. Kõigele muule lisaks oli seal kajutis kajutiaju, mis oli sarnane nende koduajule. Nad kõik väljusid oma luksuskajutist ja läksid oma vanasse kajutisse. Nad panid kõik oma asjad kohvritesse, ning sisestasid käsu, et kohvrid läheksid teise kajutisse. Kajutist väljudes saatis John oma randmearvutilt lennuki infosüsteemi teate, et see kajut on nüüdsest vaba.

Kell oli saamas kolm ja kõigil oli kõht tühi. Nad suundusid alla sööma.

Jessica sisenes kajutisse ja tahtis kusagile lihtsalt pikali visata. Ta läks telekatuppa, käskis kajutil kardinad akende eest ära tõmmata ja viskas diivanile sellili pikali. TA võttis kätte seal samas laual olnud raamatukese kajuti võimalustega ja hakkas lugema.

Teil on võimalus tellida oma kajutisse sööki mis tahes kohvikust või restoranist.
Te saate oma toaekraanilt vaadata kino filme, kuid holosüsteem hetkel veel puudub.
Lennuki telekanal näitab päev läbi seda, mis lennukis toimub, ning saate ka seda jälgida. Õhtul näidatakse lennuki kanalil ööklubi laval toimuvat.
Lennukil on suure valikuga muusikalist, te võite tellida endale mõne plaadi või loo. Või loo. Või loo. Või loo.

„Mis jama see on,“

jõudis Jessica veel mõelda ja siis ta juba magaski.

Kell oli pool viis ja pere otsustas minna oma ekskursioonile lennuki juhtimist vaatama. John valis oma randmearvutilt koodi, mis võttis ühendust lennuki infosüsteemiga.

„Tervist, Kajutist 517 helistan, me sooviksime oma ekskursioonile minna!“

Vastu tulnud giid oli Noorepoolne mees ja ta kandis lennufirma halli univormi.

„Tere! Kajut 517 reisijad ja. Tulge minuga kaasa!“

Nad sisenesid lifti, ning läksid personali ja juhtimiskorrusele, mis asus vastuvõtu tekiga ühel ja samal pinnal. Kui lihvt oli jõudnud söögikorrusele, piiksatasid kõigi randmearvutid korra, andes märku, et edasi lähevad nad keelatud tsooni. Uksed avanesid ja nad läksid mööda sildist, mis keelas edasi liikumise kõigil reisijatel ja avasid ühe ukse. „Kõigepealt läheme vaatame juhtimisruumi,“ ütles giid. Koridori lõpus oli uks, mille ees oli hulk aparaate. Nad kõik andsid oma sõrme, silmajäljed ja randmearvutite personaalkoodid. Siis sahises uks lahti ja nad olid umbes oma elutoa suuruses ruumis, mis oli täidetud erinevate ekraanidega. Seal oli ka hulk piiksuvaid, plõksuvaid ja pinisevaid aparaate.

„Kogu lennukit juhib tegelikult arvuti, kuid turvakaalutlustel on siin operaator, kes jälgib süsteemide toimet. Siit ruumist juhitakse puhtalt lennuki liikumist.“

Järgmine ruum oli täis paljusid pulte, kõik üksteisest vaheseintega eraldatud. Giid läks esimese puldi juurde ja rääkis:

„Sellest puldist juhitakse lennuki sisekliimat. Saan määrata niiskust, temperatuuri, õhurõhku või hapniku sisaldust õhus. Samuti saan vaadata siit iga ruumi andmeid,“

Ta klikkis hiirega ühele aknale ja see täitis terve ekraani. Sealt oli näha üks lennuki kajutiplokkidest ja ekraanile tekkis kohe tabel praeguste andmetega.

Hapnikusisaldus – 90 %

Õhuniiskus – 60 %

Õhutemperatuur - 22.34

Ta liikus järgmise puldi juurde.

„See on spa juhtimispult, saan määrata samuti erinevate basseinide temperatuuri, päevitusteki filtri tugevust, õhukuivatussüsteemi parameetreid ja kloori sisaldusd vees.

Siis olid seal ruumis veel kino, valgustuse ja helisüsteemi juhtimispuldid.

Järgmine ruum oli vaatlusruur.

„Siia jooksevad kokku kõik lennuki kaamerate pildid, ja neid kaameraid on palju.“

Ekraanil oli lennuki plaan. Giid klikkis Spa kolmandale korrusele, ja plaan suurenes sinna. Nüüd vajutas ta välibasseinile ja plaan asendus kaamerate pildiga sellest.

„Ma saan ka vaadata inimeste paiknemist lennukis,“

Uuesti oli ekraanil lennuki plaan, kuid nüüd liikusid seal tuhanded täpid. „Need andmed põhinevad peamiselt kaamerate vaatlusel. Ainult meie enda töötajad, kellel on randmearvuti põhine jälgimine lubatud on jälgitavad täpsemalt.“

Järgmises ruumis oli lennuki administratsioon – Abidispetšer ja infodišpetšer.

Kogu ekskursioon oli võtnud aega 3 tundi ja nüüd oli kell kaheksa ja kõht oli jälle tühjaks saanud. Pärast sööki otsustati minna spasse. Jessica uuris lennuki infosüsteemist, et mis kell päike loojub. Ta saatis selle ka teistele, ning nad läksid ujuma. John vuhises just ühes kõrgest kosest alla, kui tema randmearvuti ekraanile ilmus kutse – Päikeseloojang toimub 15 minuti pärast. Kohe asendus see teade jessica näoga, ning ekraani all ääres vilkus konverentsi märgend. „

Tulge kõik üles klaasbasseini, vaatame päikeseloojangut!“

„See oli ilus,“

ohkas Brian siis, jkui päike loojunud oli. Hetk hiljem süttisid terves lennukis sisevalgustuslambid. Nad ujusid veel tükk aega, kuni nende randmearvutitest ja spa üldhelisüsteemist teatas arvuti:

„Spa tekk suletakse poole tunni pärast!“

Nad läksid oma kajutisse, ning sättisid end valmis õhtuseks ööklubi külastuseks.

Järgneb

Blog.tr.ee

2009-12-07T14:55:00.001+02:00

LIsasin enda oma ka sinna. Paluti kirjutada postitusse MYEWCIFI ma kirjutasin nüüd:D

Coba vision - Easyreader

2009-11-30T12:14:00.001+02:00

Just sellise nimega skänner jõudis minuni mõni aeg tagasi.

Tegu siis Coba visioni tootega easyreader, mis mõeldud pimedatele kasutamiseks. Skännid teksti sisse ja sünteeshääl loeb selle ette.

Sisselülitamine

Aparaat lülitab end sisse suhteliselt kaua, minut või pool minutit.kuula helifaili sellest, kuidas skänner sisse lülitub

Skännimisest

Skännib ta ühte lehekülge 8 sekundit, tuvastuseks kulub umbes sama kaua. Kuula heliklippi skännimisest ja lõigu ettelugemisest Ette lugemisel saab muuta kiirust ja helitugevust. Samuti saab teksti lugeda lehe, sõna, tähe ja lause kaupa. Lisaks on veel olemas ka tabelite lugemine. kasutab see aparaat eesti variandile kahte sünti – sannat ja mattit. kuula süntesaatorite näiteid.

Et seade oleks kasutatav ka vanematele inimestele, on võimalik skännimise ajal sisse lülitada muusika - kuula salvestust muusikaga skännimisest.

Samuti on hea võimalus see, et teksti ettelugemise ajal saab skännida juba järgmist lehte. Pikemate tekstide (üle 100 lehe) puhul võib juhtuda et skänner jookseb kokku, ja on ette tulnud, et ei aita muu, kui aparaat tuleb pistikust korra välja tõmmata. Mina teen koopiaid mälupulgale skännitavast tekstist, juhuks, kui miskit kaotsi peaks minema. Salvestab see aparaat kolmel erineval viisil – Kõvaketas – salvestab seadme enda mällu, usb mälupulk – salvestab mälupulgale tekstifaili mp3 mängija – salvestab kas mp3 mängijale või mälupulgale tekstifaili ja helifaili, kus süntesaator loeb kogu teksti ette.

Lisaks on tal ka cd mängija, millega saab kuulata daysi formaadis raamatuid.

Tulevikukodu IV

2009-11-18T15:42:00.001+02:00

Nüüd siin!

Tulevikukodu 4.

Eelmises osas

Tantsiti kuni kella viieni, siis läksid täiskasvanud magama, lapsed otsustasid minna üles korrusele pikali. John ja Diana läksid oma tuppa, Brian ja Jane läksid Briani tuppa, Jessica ja Carl läksid Jessica tuppa ja Georg pandi magama külaliste tuppa. Neil polnud endiselt und, niisiis pandi tööle tubade laeekraanid ja noored rääkisid vara hommikuni juttu kuni uinusid.

Hommik oli käes. Kodu lasi alla magamistubade kardinad, et pereliikmeid mitte äratada. Hommikust sai lõuna, ja siis kui maja tõstis kardinad üles, sest päike oli teisele küljele nihkunud ärkas Jessica. „mmmmmmmmm,“ mõmises ta ja ringutas. Siis ehmatas ta end pool surnuks – tema pilk langes randmearvutile ja ta nägi et kell on pool kolm. Tema ehmatuse peale ärkas Carl ja nad hakkasid juttu rääkima. Äkitselt küsis kodu „kas võin kõne läbi lasta?“ „Kellelt?“ „Georgilt.“ „Jah, lase läbi.“ Laeekraanil asendus sinine taevas Georgi toa kaamera pildiga ja see näitas, et Georg pikutas veel. „Hommik,“ haigutas Carl „tõesti, praegu on hommik. Tead mis kell on?“ „ei,“ „kell on pool kolm.“ „oi raisk,“ hüppas Carl voodist välja. „Mul on vaja ju kolmeks Jimiga kokku saada. Ta vaatas oma randmearvutit ja nägi, et selle kell oli vale ja näitas kümmet. „Mh, kuidas see küll... aaaah,“ mõistis ta siis. Eile oli Jakob sellega mänginud ja ilmselt oli temal kell valeks õnnestunud pöörata. Carl valis menüüst eile õhtuse seisu ja kohe oli kõik jälle korras. Tema randmearvuti hakkas närviliselt piiksuma andes märku, et kui kohe mingit reageerimist ei tule, siis on ta hiljaks jäänud. „Tšau,“ ütles ta Georgile ja katkestas side. Tema vanemad olid juba lahkunud, niisiis palus ta, et takso tuleks. „Kes veel kodus on?“ küsis Jessica kodult. „Diana ja John. Jessica läks Georgi juurde ja nad läksid koos alla korrusele lõunat sööma.

John ärkas selle peale, et Diana tema kõrvalt ära oli läinud. „Mis juhtus?,“ küsis ta pärast seda, kui Diana oli kõne lõpetanud. „Keegi helistas firmasse ja ütles, et tema kirjeldustõlge ei hakanud tööle. Nad ei osanud sealt midagi kosta nii, et kõne suunati siia. Klient oli nii närvis, et sellele kõnele anti prioriteet ja kodu lasi selle automaatselt läbi.“ „Okei ütles John ja seadis sammud vetsu suunas. Vilkuv punane tuluke wc uksel näitas, et keegi on juba sees ja see ruum on hõivatud. John ohkas ja läks alla korrusele.

Jessica ja Georg istusid elutoas, mis oli vahepeal omandanud oma endise kuju – põrandal oli vaip, tuba oli puhas, ja toolid ning lauad olid seatud nii nagu enne. John räntsatas diivanile ja vaatas uniselt telekat. „Peaks tegema midagi.... aga ei viitsi,“ haigutas Jessica. „Mnja, ei ole head need peojärgsed hommikud,“ vastas Georg.

Mõne tunni möödudes lahkus ka Georg ja pere jäi jälle omaette.

Esmaspäeva hommik oli tore. Jessicale oli see viimane koolipäev ja siis hakkas suvevaheaeg. Aga midagi oli valesti... tema laeekraanil ei olnud taevas vaid vilkus ootav sidekutsung. „Jah,“ ütles Jessica. „Hommikust Jessica,“ oli Diana keset ekraani lõbusas tujus. „Hommikust,“ „Kas sa tead, mis homme juhtuma hakkab?“ „eeeemmmm.... suvi hakkab?“ „Jah, ja meie läheme reisile!“ „Kuhu?,“ küsis Jessica rõõmsalt. „Taisse!“ „ÄÄÄÄÄgggee!“ Kilkas ta nii kõvasti, et heliriba ekraani all ääres tõmbus kärtspunaseks ja kostis vaikne piiksatus. Jessica hüppas voodist püsti ja hakkas riietuma – täna oli ju aktus. „Koolibuss jõuab kohe,“ teatas kodu. Jessica tormas trepist alla ja haaras laualt ühe lihapiruka ja sööstis õue. Koolis läks Jessica aulasse ja istus ühele toolile saali keskmises reas. Ta lülitas sisse enda ees oleva ekraani ja luges sellelt, mis aktuse ajal kavas on. Lugenud kava läbi ja leidnud, et see on surmigav, ühendas ta oma salajuhtme ekraani ja randmearvuti vahel ja hakkas nautima teleprogrammi. Ekraani allserva ilmus kiri – „Kas soovid aktust jälgida?“ Jessica vajutas sõrmega jah nupule ja ekraanil asendus igivana film koolidirektori naeratava näoga. Võtnud ekraani alt pesast kõrvaklapid ja pani need pähe. Kuulnud nende kõrvaklappide kvaliteeti, vajutas ta oma randmearvutit ja võttis selle kõrvaklapid. Ta valis direktori igava jutu taustaks oma „koolitunnid“ nimega playlisti ja hakkas kuulama. „Järjekordne aasta teie hariduses on läbi saanud. Olete sellel aastal õppinud nii mõndagi huvitavat ja sooviksin teid tänada selle eest, et...“ Jessica lülitas direktori hääle välja ja kuulas ainult muusikat. Randmearvuti jälgis niikuinii koguaeg kõnet ja kui midagi teda huvitama peaks siis lülitab ta direktori hääle ise sisse. Jessica oli täiesti süvenenud oma mõtetesse kui muusika keerati vaiksemaks ja direktori hääl ütles: „Nüüd tahaksin ma anda teile teie tunnistused.“ Tunnistuste jagamine ei olnud muidugi nii, nagu käituti viiskümmend aastat tagasi, et pidid minema ja võtma paberitüki.

Jessica ette ekraanile tekkis tabel tema selle aastase hinneteseisuga. Ta saatis selle enda randmearvutisse ja võttis ühendust ema ja isaga, kellele ta samuti oma tunnistuse edastas. Pärast ühist kooli hümni laulmist lahkusid kõik aulast ja jessica hakkas kodu poole liikuma. Koju jõudnud tuletas kodu talle meelde: „Te lähete homme reisile. Peaksid asju pakkima!“ Jessica kiirustas oma tuppa ja võttis välja oma isikliku robotkäru. See oli tegelikult ratastega kohver mis oskas ise ringi liikuda. Jessika avas garderoobi ukse ja astus sisse, ning kohver veeres temale järele. Garderoobi sulgunud uks muutus ekraaniks, ja sellel oli hetke tai ilm ja tavaline kliima. Praegu oli juuni kuu, silmitses jessica sealset kalendrit. Temperatuurid olid kuupäeva täpsusega ära märgitud. Homme.... mmm 35 kraadi ja päike paistab. Jessica pani kotti kleite ja siis vaatas ekraanile.... „Jah, õhtud on soojad,“ pomises ta omaette, ning lisas veel kleite.

Ta hakkas juba lahkuma kui märkas ekraanil nuppu vesi. „Ah jaa, seal on ju meri ka,“ naeratas ta omaette ja lisas oma kohvrisse ujumisriided. Lõpuks garderoobist väljunud läks ta oma tuppa ja käivitas oma koduarvuti, millest hakkas uurima informatsiooni tai kohta. Ta leidis ühe lehekülje taist, ning süvenes lugemisse.

Mõne minuti pärast vilgatasid ekraani allservas kirjad mis teatasid, et kell on saanud üheksa ja kuna hommikul lennuk väljub kell kuus oleks tark magama minna. Jessika sulges arvuti ja puges voodisse.

Brian ärkas kodu äratuse peale. Laeekraanil oli varahommikune taevas ja toa helisüsteemist kostus lindude vidistamist. Brian oli ärevil. Eile õhtul ei olnud ta suutnud ärevuse pärast magama jääda, pärast kahe tunnist vähkremist oli ta võtnud rahustava tee ja lõpuks uinunud. Brian riietus kergesse suveriietusse, ja läks alla. John ja Diana olid juba kohal ja sõid hommikut. „Hommikust,“ tervitas neid ka Jessica kes just trepist alla jooksis, robotkohver taga kihutamas. „Takso on kohe varsti kohal, soovitan teil välja minna!,“ teatas kodu. Koridori peeglil oli praegune õueilm – 15 kraadi. „Uhhh, külm,“ puhistas Brian, kuid samas ilmus peeglile kiri: „tai, 29 kraadi!“ „Soe,“ mõtles brian.

Kui takso jõudis lennujaama väljusid nad, neli robotkohvrit järel sõitmas. Lennujaamas esitasid nad oma piletid, ning kohvrid sõitsid vastavale lindile. Läbinud turvakontrollid istusid nad ootesaali, ning Brian vaatas oma randmearvutist telekat.

Lennuk hakkas maanduma. „Läks õnneks,“ mõtles brian. Vaevalt oli ta jõudnud oma mõtte lõpetada, kui hakkas tööle häire, ekraanid ja tuled kustusid, ning salong oli täis paksu musta suitsu. Hapnikuballoonid sööstsid alla, ja Brian rabas ühe enda näole. Äkiline paugatus ehmatas teda nii, et ta hakkas oma toolilt maha kukkuma. Siis kostis kõlaritest hääl:

Järgneb

tulevikukodu III

2009-11-18T15:35:00.001+02:00

Kolmas osa siin!

Tuleviku kodu 3

Eelmises osas:

John istus oma kabinetis ja uuris üht randmearvutit. Need olid uued mudelid, mida nad kohandasid pimedatele. Äkitselt piiksatas tema toaterminal vaikselt. Heitnud pilgu peegliks muutunud ekraanile ja näinud, et helistajaks on Bill, vastas ta. Ekraan kaotas oma peegelduse ja ekraanile ilmus Billi naeratav nägu.„Hei, John.“ „Hei Bill.“ „Me mõtlesime Terry, Harry ja williamiga, et tuleks oma peredega teile külla, ja teeks väikse saunaõhtu!“ „Kuule super hea mõte! Et siis meil kell seitse!“ „Okei! Nõus!“ John helistas kodule ja palus sellelt, et saun oleks soe kella seitsmeks ja basseinis oleks kahekümne kolme kraadine vesi. ´

„Tervist,“ kohmas tülpinud näoga administraator. Ta oli juba ammu näinud, kkes tulevad, juba siis, kui Diana ja Jessica auto Business Halli alale jõudis teadis ta, milleks nad tulid. Tegelikult on selle administraatori siinviibimine täiesti mõttetu, mõtles Jessica. Nad läksid edasi, läbisid ühe koridori ja jõudsid siis lavale, kuhu nad oma asjad üles panid. Lava ja ärihalli vaheline sein oli tegelikult kahepoolne ekraan – ärihalli poolne ekraan näitas hetke infot sisaldades tähtsamaid uudiseid, ilma ja ärihalli siseinfot. Lavapoolne ekraani pool oli jaotatud kolmeks, majaplaan, videopilt teiselpool seina toimuvast ja kellaaeg. Kaubahalli poolse ekraani teadete sektsioonilt kadusid äkki kõik teated ja tervet ekraaniosa täitis suur kiri. „Abivahendite esitlus pimedatele algab kümne minuti pärast!“ Sama asja teatati ka valjuhääldite kaudu ja samasugused ekraanid terves keskuses näitasid seda sama. Diana ja Jessica poolne ekraan kuvas seda ja kella sektsiooni ühes nurgas hakkasid sekundid end tagasi kerima. Kõik abivahendid olid juba valmis, ja aega oli veel kolm minutit. Ekraanid kustusid ja terve sein muutus hetkeks peegliks. Keskuse aju kontrollis abivahendite paigutust, ja muutis seina peegliks, et Diana ja Jessica saaksid ka seda vaadata. Seejärel tõusis sein aeglaselt laealla, nii et sellest sai nüüd laeekraan lava kohal. Keskuse aju poolt juhitud kaamerad nihkusid seintest välja ja kandsid laval toimuva ka teistesse keskuse osadesse üle. „Tere päevast, kõik inimesed siin business hallis,“ ütles Diana oma randmearvuti mikrofoni, mis tema suu ette oli hetk varem tõusnud. Tema randmearvuti võttis automaatselt ühendust keskuse helisüsteemiga, nii et kõik soovijad said kuulata ja vaadata esitlust oma kabinetist või keskuse televisiooni kanali kaudu näiteks oma autost või kodust või ükskõik kust mujalt. „Täna on mul rõõm teile näidata meie abivahendeid nägemispuudega inimestele.“ Jessica võttis ühelt laualt kirjeldustõlke mikrokiibi. See mikrokiip on programm, mis lisab teie koduarvutile funktsiooni kirjeldustõlkega. Kui teie peres on pereliige nägemispuudega saate te selle programmi enda koduarvutisse osta. Kui teie pereliige kes on nägemispuudega tuleb elutuppa, , hakkab arvuti talle kirjeldama filmis või saates toimuvat. Kui elutoas on rohkem kui üks inimene, siis antakse kirjeldustõlge läbi randmearvuti kuulari.“ Lava taga olev sein ärkas ellu ja tuled lava ümbruses kustusid. Ekraanil hakkas jooksma film, ja kõlaritest hakkas kostma kunagise kultusfilmi Titanic tunnusmuusika. „Inimesed jooksevad läbisegi,“ „Appii!“ „laev on vajunud külili ja elektrit ei ole.“ „Ma pean siit välja saama.“ „üks reisijatest kõõlub reelingu äärel ja on kinni jäänud.“ Ekraan kustub ja tuled süttivad taas. Rahvas aplodeerib. Samamoodi kirjeldatakse filmi läbi teie randmearvuti. Jessica randmearvutil avaneb pisike luuk ja juhtme otsas tõusevad kõrvaklapid tema kõrvade juurde. Ekraanil hakkab jooksma sama lõik Titanikust. Heli tõmbub vaiksemaks ja Jessica räägib. „On kahte võimalust. Kirjelduse taustal on ka filmi hääled ja kuuldakse ainult kirjeldust. Kui kuulate ainult kirjeldust Siis,“ ja Jessica randmearvuti üks kõrvaklappidest libiseb tagasi oma pessa. „See on selleks, et te filmi ka kuuleksite“ Teine kõrvaklapp langeb tagasi oma pessa ja luuk sulgub taas. See on meie uusim toode ja maksab kõigest 50 dollarit. Nüüd näitaksime teile, kuidas saab pime inimene autot juhtida.“ Lava ja Keskuse vaheline ekraan libiseb alla ja sellel on pilt, kuidas Jessica ja Diana lähevad autosse. Jessica istub juhiistmele ja ütleb. „siingi on kaks varianti. Te võite öelda autole aadressi, kuhu ta peaks sõitma, või te lihtsalt ütlete tale kuhu sõita. Niimoodi. Järgmisest tänavast paremale,“ ja auto pöörabgi. „Kollase maja juurest vasakule,“ ja seda auto teebgi. „stopp,“ ütleb Jessica ja Auto peatub. „Sõida Business halli ette,“ ütleb Jessica ja auto teebgi seda.“ Ekraan tõuseb üles ja Jessica ning Diana tulevad jälle lavale. Meie randmearvutid on samuti kohandatud pimedatele kasutamiseks, te võite neid kasutada punktkirjas või hääljuhtimisega.

Veel on meil programm, mis arvestab nägemispuudega inimese soove – kui ta tuppa tuleb ei panda kohe tuld põlema, kui ta telekat vaatab, on ainult heli ja nii edasi.

Sellega on esitluse ametlik osa läbi ja nüüd võite te hakata ostma!“ Kõikide inimeste ekraanidele, kes vaatavad esitlust kaugemalt ilmuvad viited kodulehele ja tootekataloogidele. Inimesed trügivad lava ette ja ’uurivad abivahendeid. „Meiega on kaasas ka nõustaja, kes aitab teil sobivat abivahendit valida,“ teatab Jessica veel ja Diana astub ette. „Tervist, ma võtaksin selle kirjeldustõlke programmi,“ ütleb üks pikk kõhetu valgekepiga mees. „Jah, palun!,“ ütleb Jessica ja ulatab mehele mikrokiibi. Jessica Puudutab oma randmearvutit ja mees teeb sama, Sellega on raha üle kantud. Ostmine käib veel kaks tundi, kuni kõik mis kaasa võeti on müüdud ja Jessica ning Diana hakkavad Kodu poole sõitma.

Kodu jälgib endiselt maja temperatuuri.

Ta saab Johnilt sõnumi, et lülitaks sauna kella seitsmeks sisse ja et basseini pandaks kahekümne kolme kraadine vesi.

Ta järeldab sellest, et külalised tulevad, Kuna John alles eile käis saunas ja saadab poodi teate, et toodaks veini ja muud näksimist.

Auto jõuab maja ette ja Brian läheb oma tuppa. Kodu on juba end briani randmearvutiga sünkroniseerinud ja brian näeb, et Harry, Terry William ja Bill tulevad peredega külla. Ta palub kodul, et see Helistaks Jeanile. Jean oli briani tüdruksõber ja samas ka Billi tütar. Briani toaekraanile tekkis pilt Jeani randmearvuti kaamerast ja Brian nägi, et tüdruk kõnnib tänaval. „Tšauuu!,“ kiljatas Jean. „Tšau, kuule kuulsin, et te tulete täna meile. Kas sa tuled ka?“ „Muidugi!“ hüüdis jean. „Väga tore, siis näeme!“ Nad katkestasid ühenduse ja Brian liikus garderoobi poole.

Jessica kontrollis, kas Carl on kodus. Carl oli tema poissõber ja Terry poeg. Carl oli lubanud oma kodusüsteemil Jessica randmearvutile näidata, kas ta on kodus või ei ole. Jessica käskis autol sõita Carli maja ette ja väljus. Carli kodusüsteem oli talle juba teatanud, et Jessica tuli ja uks oli lahti.

Jessica läks üles Carli tuppa ja kallistas teda. „Tšau! Sa tuled täna meile ju?“ vuristas ta kiiresti. „Jah, ikka.“ „Lahee!!“ Kell oli kuus, niisiis läks Carl riideid vahetama ja Jessica tellis takso. Nad istusid taksosse ja Carl käskis sellel sõita Jessica maja ette. Jessica maksis ja nad läksid tuppa.ˇ

Kuna majas oli palju inimesi, käis pereliikmete ja kodu vaheline suhtlus läbi randmearvutite kõrvaklappide ja mikrofonide kaudu. Kohe, kui Jessica maja territooriumile jõudis, Tõusis tema randmearvutist Mikrofon tema suu juurde ja Kõrvaklapp tema kõrva juurde. „Terri, Billi ja Wiliami pered on kohal, Harry pere jõuab kolme minuti pärast,“ Teatas kodu Jessicale. „Kena,“ vastas jessica. Nad sisenesid majja ja kohe lõid neile vastu muusika ja toidulõhnad. Nende pere oli säilitanud endiselt selle kombe, et kui külalised tulid tehti süüa ise. Kui kahekümne aasta eest köögid automaatseks muudeti võttis nende pere selle üle, aga erisündmuste korral eelistasid nad ikka ise süüa teha. Jessica ja Carl läksid elutuppa, telekas jooksis muusika kanal, kuid toa tuled olid seatud valgeks, et näeks ringi liikuda. „Hei, Georg, tervitas Carl oma sõpra kes süvenenult oma randmearvutist telekat vaatas ja kuulas kõrvaklappidest kirjeldustõlget. Georg oli Carli ja Jessica ühine sõber, kes oli nägemispuudega sündinud. See oli muidugi kurb, aga Georg elas enda sõnul täisväärtusliku elu. Jessica lehvitas veel Jakobile, kes ühes toa nurgas uuris süvenenult üht potilille. Jakob oli veel nelja aastane ja oli Williami poeg. Harryl lapsi ei olnud, tema oma naise Penelopega oli alles abiellunud. Penelope ootas juba viiendat kuud last, nii et ega neilgi polnud pikalt lapsevaba elu nautida. „Kus teised on?“ Küsis Jessica Georgilt. „Sauna läksid, hiljem lähme meie.“

Jean lülitas teleka ümber National geographikule ja toa valgustust tõmbus tumedaks. Georg häälestas oma randmearvuti kirjeldustõlkele ja kuulas huviga.

Hei lapsed!“ hüüdis John, kui ta elutuppa jõudis. Tema järel tulid Diana, penelope, stephenie, Gatie ja Gatherine, Terry, bill, harry ja William. Kõik seatsid end mugavalt istuma ja lapsed jooksid sauna. Georg, kui vana perekonna tuttav ja selles majas tundis end nagu kodus, hüppas kohe basseini, ja oli sealt sama kiiresti väljas, kuna vesi oli külm. Brian läks sauna Jean Jessica ja Carl tema järel, neile järele paterdas veel rõõmsalt naerdes jakob, kes istus lava kõige alumisele astmele. ˇMõne minuti pärast tuli lavale ka üleni tilkuv georg. „Käisime täna Jamesiga firecraftis,“ hakkas Carl jutustama. „Ma tegin kolme meetrise tülesamba... see oli vinge! Kõik laval olijad tegid imestunud näod pähe. Firecraft oli koht, kuhu toodi kokku kasutamiskõlbmatuks muutunud asju, mida sai ka põletada. Inimeste aja viitmiseks oli tehtud sellest lõbus meelelahutus ala. „Mis see faier kräft on?“ küsis väike Jakob. Brian seletas lahkelt: „Firecraft on koht, kus sa saad võtta palju papkuubikuid neist torni teha. Siis sa lähed ühe klaasist seina taha ja vajutad ühte nuppu. Siis paneb robot selle põlema. See on hä’sti ilus!“ Lapsed läksid lavalt välja ja hüppasid basseini. Ainult jakob tuli aeglaselt redelist.

Täiskasvanutel elutoas oli samal ajal väga lõbus. Nad olid sattunud rääkima üksteise kooliaegadest. Terry jutustas just parasjagu ühte lugu sellest, kuidas ta koolis oli tüdrukute klassi hiilinud ja seal kõigile armastuskirju lauale poetanud kui teleka ekraan kustus, toa valgustus lõi valgeks ja hakkas piuksuma häire. Wiljam ja Gatherine hüppasid püsti, sest nende randmearvutid olid neile andnud äkitselt nõrga elektriimpulsi. „Kodu, mis juhtus?“ „Jakob vajus just vee alla basseinis,“ teatas see. „Lapsed üritavad teda välja tõmmata aga ei saa,“ jätkas ta, kui kõik läbisegi basseini poole jooksid.

Neil oli basseinis väga lõbus. Nad pritsisid üksteist ja tegid veesõda. Äkki ei olnud jakobit enam vee peal. Brian teadis, et kodu märkas seda ja andis vanematele häiret. Nad sukeldusid ja proovisid jakobit veealt välja tirida aga see rabeles nii metsikult et nad seda teha ei saanud. Brian mõtles, et miks siin häire tööle ei hakanud, aga siis meenus talle, et see võiks neid ehmatada ja kodu arvestas sellega, niisiis lülitas ta sisse ainult laelambid ja basseinialused lambid. Muidugi olid ka veeall kaamerad, nii et vajadusel sai jälgida isegi veeall toimuvat. Äkiline prantsatus pani vee basseinis loksuma ja William tiris Jakobi veest välja. Poisil õnneks midagi hullu viga ei olnud, niisiis asetati ta basseini kõrvale pikali ja ta toibus mõne sekundiga. Pidu kulges edasi omasoodu, Jakob oli siiski niivõrd šokis, et läks saunast minema ja istuselutoas teiste juures. Kahe tunni möödudes pärast suurt veesõda ja leili viskamist tulid noored saunast välja ja läksid kööki sööma. Kell oli kaksteist ja väsimust ei olnud veel kellelgi. Brian läks hetkeks teise tuppa, et küsida kas nad soovivad midagi. Neil soove ei olnud ja Brian hakkas tagasi minema teiste juurde, kui märkas, et üleval korrusel põleb tuli. Ta küsis vaikselt kodult, et mis seal üleval toimub, kodu vastas, et see on turvasüsteem mis paneb tulesid põlema ja kustutab neid. Muidugi mõtles Brian ja läks teiste juurde tagasi. Kui kõhud täis olid, läksid nemadgi Täiskasvanute juurde elutuppa. Jakob oli magama jäänud ja Gatherine oli ta viinud johni ja Diana tuppa voodile magama. Jakob oli tuttav tänapäeva tehnikaga, nii et ta teadis, et nii kui midagi juhtub, saab ema sellest kohe teada. Pidu allkorrusel aga läks hoogsamaks ja john palus kodul aktiveerida tantsupõranda. Toolid sõitsid seinte äärde, lauad samamoodi, laest sõitis alla diskokuul ja vaip rullis end kokku. Lambid kustusid ja pidu läks hooksalt edasi. Tantsiti kuni kella viieni, siis läksid täiskasvanud magama, lapsed otsustasid minna üles korrusele pikali. John ja Diana läksid oma tuppa, Brian ja Jane läksid Briani tuppa, Jessica ja Carl läksid Jessica tuppa ja Georg pandi magama külaliste tuppa. Neil polnud endiselt und, niisiis pandi tööle tubade laeekraanid ja noored rääkisid vara hommikuni juttu kuni uinusid.

Järgneb.

Tulevikukodu II

2009-11-18T15:32:00.001+02:00

Teine osa!

Eelmises osas:

John ärkas selle peale, et tema randmearvuti andis tema käele nõrga elektriimpulsi. Tuba oli pime. „Kodu?“ „Keegi liigub ringi all korrusel. Ta jõudis praegu esikusse.“ „Näita pilti!“ ekraanile tekkis infrapunavalguses nähtud pilt kellestgi, kes liikus välisukse poole. „Lukusta välisuks, lase aknale ette terasluuk ja pane koridori uks lukku, nii et sealt välja ei saaks.“ „tehtud!“ Ekraanilt oli näha kuidas mees kohkus kui aknale ette libises luuk. „pane tuled põlema ja lülita kaamera pilt ümber tavavalgusele, ning lülita sisse ülekandesüsteem, nii et saaksin rääkida sellega seal.“ „Kes sa oled?“ „John! Kas sa ei mäleta kes ma olen?“ „ei,“ „Ma olen danny Molerta, me töötasime kunagi Wigginsy firmas. Mäletad sa mis juhtus, enne minu lahkumist?“ „jah, ma vallandasin su selle salakauba vedamise pärast.“ „Täpselt, nüüd tulin ma kätte maksma.“ John vajutas oma randmearvutit ja mikrofon lülitus välja. „kodu, saada politsei siia!“ „politsei tuleb kahe minuti pärast“ „tee politseile ülekanne siintoimuva kohta“ John lülitas mikrofoni uuesti sisse. „Niija mis sa mulle teha tahad?“ „Ma tahan, et sa jätaksid selle maja maha.“ „Ja kuidas sa seda mind tegema sunnid?“ „Ma lihtsalt...“ Samal hetkel teatas kodu: „Politsei on kohal!“ John lülitas mikrofoni välja ja käskis kodul uks lahti teha. Riietudes nägi ta ekraanilt, kuidas politseid panid Danny käed raudu. Kui John jõudis alla korrusele, olid politseinikud juba Danny autosse toppinud ja minema sõitnud. „Kodu, palun saada politseile kogu salvestus sellest, mis see mees siin tegi, ja näita mullegi seda.“ Koridori ekraanile ilmus infravalguses pilt sellest, kuidas John lahkus saunast öeldes: „Okei, tšau siis naaber.“ Kui naaber oli lahkunud tuhmus pilt ja vahetus. Nüüd oli ekraanil pilt, kuidas keegi mees üritas tulutult maja all olevasse kodu arvuti juhtimiskeskusesse sisse saada. Sellest loobunud liikusta tagasi üles korrusele. „Stop,“ ütles john. „edasist ma juba tean.“

John läks maja alla keldrikorrusele. Tuled süttisid ja Johni pilgule avanes valgest terasest koridor ja üksik uks selle lõpus. Detektor tuvastas Johni DNA, sõrmejäljed, silma iirised, peopesa ja lõpuks hääle. Seejärel võeti ühendust Johni randmearvutiga ja lõpuks uks avanes. John sisenes nende maja ajju ja kontrollkeskusesse. Kui muid maja harjumisi, näiteks küttetemperatuuride muutmist või tulede ja valguse juhtimist sai juhtida ükskõik kust hääljuhtimise teel, Siis turvakaalutlustel turva funktsioone sai muuta ainult siit Kontrollkeskusest. John kõndis turvajuhtimis puldi juurde ja sisestas oma parooli. Ta avas sektsiooni sissetungijad ja palus kodul teatada talle, nii kui majas on märgata võõraid. John lahkus ruumist ja jõudis tagasi üles korrusele.

Kell oli alles kolm, nii et John läks üles voodisse ja lülitas sisse tavapärased tähistaeva ja veevulina. Siis mõtles ta ümber „Kodu, lülita laeekraan ümber merele“ Ekraanil asendus tähistaevas rahulikult lainetavaks veeks.

Laeekraan oli suur ekraan, mis kattis tervet toa lage. John uinus ja mõne aja pärast lülitus välja ka ekraan ja kõlarid.

Hommikune kergelt pilves taevas laeekraanil tundus Dianale rõõmus ja palju tõotav. Oli laupäev 29. Mai. Diana heitis pilgu oma randmearvutile et vaadata mis tal täna ees on. Sealt vaatas vastu esitlus business hallis ja muud ei midagi. Need randmearvutid Olid Multifunktsionaalsed seadmed, sisaldades telefoni, kalendrit ja palju muud. Randmearvutiga võisid sa suhelda koduga, helistada oma lastele, vaadata televiisorit, olla internetis ja palju, palju muud. Terve maailm oli randmearvutile valla. Diana tõusis voodist ja palus kodul Jessica üles äratada. Jessica oli nende tohutu tehnikahuviga tütar, seetõttu nad teda esitlustel kasutasidgi.

Diana kõndis trepist alla, ja läks dušširuumi. Duššiall olles palus ta kodul hakata valmistama hommikusööki. Iga pereliikme jaoks oli programmeeritud hommikusöögi põhikomponendid, mille kõrvalelemente aegajalt muudeti. Niisiis, kui näiteks Diana käskis kodul teha hommikusööki, tuli tema lemmikhommikusöök – Riisipuder ja singi võileib. Loomulikult oleks ta saanud käskida kodul teha midagi muud mida see oleks loomulikult teinud. Diana väljus dušši alt ja läks üles korrusele riietuma. Garderoobis teatas kodu, et talle on tulnud postkasti uus meil. „Loe see ette,“ vastas Diana. „Tere diana. Olen Jill Parces A.S blindcardist.

Meie firma tegeleb Pimedate inimeste abivahendite loomisega, ja mõtlesime, et ehk oleks teie firma huvitatud meie abivahendite tootjate abistamisest, et kuidas saaks paremini neid valmistada. Oleme kuulnud teist palju head, seega pöördusimegi just teie poole. Vastust ootama jäädes Mr. Jill Parces.“

„Vastata?“ „Ei, vastan tööl.“ Siis meenus Dianale, et ta täna tööle ei lähe, või kui lähebgi siis ainult selleks, et võtta abivahendid. „jah, vasta!“ „Tere Jill! Oleme tõesti huvitatud teie firma aitamisest,“ alustas ta kodule kirja dikteerimist. Ta jätkas dikteerimist ka siis, kui ta läks alla korrusele ja hakkas sööma. Jessica tuli trepist alla ja asus samuti sööma. Köögiekraan lõi valgeks. Kodu teadis, et kui osa pereliikmeid on kodus ja üks pereliige teisele helistab, võib ta kõne kohe automaatselt läbi lasta. Niisiis lasi ta Johni töölt helistatud kõne läbi. „Hei,“ lehvitas ta Dianale ja Jessicale. „Täna on esitlus?“ „Jah,“ vastasid mõlemad kui ühest suust. „Okei. Me saime kirjeldustõlke süsteemi tööle, et ehk võtate selle ka kaasa?“ „Nõus.“ Nad tõusid lauast, lükkasid taldrikud laua piludesse ja jõudsid koridori. Kui Diana pani selga Õhukese mantli, ilmus peeglile kiri: „see riietus ei ole tänase ilmaga soovitatav!“ “Kodu, miks sa ei kasuta hääleväljundit?“ „Eile öösel oli siin üks mees, ja ta rikkus koridori kõlari,“ kostis teisest toast võimendatud kodu hääl. „Saad sa selle parandamisega ise hakkama?“ „Jah, parandus lõppeb kell 15:43.“ „Okei!“ Nad lahkusid majast. Diana auto oli juba maja ees ja kui nad sisse istusid Hakkas see kohe Nende kontori poole sõitma. Terve tee jutustasid nad oma esitlusest. Auto peatus kontori ukse ees, ja peale nende väljumist vuras lao ukse ette. Diana võttis igast abivahendist mõned eksemplarid, et neid kohe müüa saaks. Nad panid kastid robotkärule, mis sõitis auto pagasiluugi juurde mis oli juba avatud. Diana tõstis kastid pagasiruumi ja robotkäru lappis end kokku ja Jessica tõstis sellegi pagasiruumi. Nad istusid auto esiistmetele ja auto hakkas liikuma Business Halli suunas. Kodu oli auto arvutile sisestanud, et auto peab minema teenindajate ja personali parklasse, kui on Diana ja Jessica personali sissepääsu ees välja lasknud. Uksesensor võttis ühendust nende randmearvutitega ja tuvastas, et nad olid tulnud esitlusele, ning lasi nad sisse.

Brian töötas isa tööjuures. Tema kool oli lõppenud mai alguses ja nüüd tegi ta suvel isa juures tööd, et raha saada. Brian töötas valvelauas, jälgis turvakaameraid ja logeles niisama. Ta seadistas oma randmearvuti turvakaamerate lainele, ja jälgis sellelt, mis toimub. Samal ajal jälgis ta teleprogrammi fuajee suurelt ekraanilt. Vahetevahel võttis ta ühendust koduga ja rääkis sellega juttu, lisaks sellele, et kodu juhtis terve nende maja süsteeme oli see ka hea vestluskaaslane. Äkki märkas Brian, et tema randmearvutil vilgub roheline tuluke. Ta vajutas sellele ja ekraanile tekkis järgmine teade: „Hei brian! Kas teil pidu saab korraldada? Dave.“ Brian valis randmearvutilt maja sisendvõrgu ja otsis sealt üles isa kabineti. „Hei paps,“ naeratas ta ekraanile ilmunud Johnile. „hei Brian.“ „Kuule kas me võiksime Davidiga ja mõndade sõpradega veel väikse peo järgmine nädal korraldada?“ „Ja ikka!“

Sellel ajastul ei olnud mõtet vanemate eest varjata pidusid mis kodus toimub, sest kodu oli täis turvakaameraid ja tehisintellekt edastas kõik vanematele. Brian vastas Davidile ja jätkas teleka vaatamist.

John istus oma kabinetis ja uuris üht randmearvutit. Need olid uued mudelid, mida nad kohandasid pimedatele. Äkitselt piiksatas tema toaterminal vaikselt. Heitnud pilgu ekraanile ja näinud, et helistajaks on Bill, vastas ta. „Hei, Johni.“ „Hei Bill.“ „Me mõtlesime Terry, Harry ja williamiga, et tuleks oma peredega teile külla, ja teeks väikse saunaõhtu!“ „Kuule super hea mõte! Et siis meil kell seitse!“ „Okei! Nõus!“ John helistas kodule ja palus sellelt, et saun oleks soe kella seitsmeks ja basseinis oleks kahekõümne kolme kraadine vesi. ´

või merd või üks kõik mida.

Järgneb.

Milliseid abivahendeid näidatakse esitlusel ja mis juhtub õhtul saab lugeda järgmises osas.

*randmearvuti on võrreldav Dan Simmonsi ulme detraloogias olevate kütkenditega.

*Laeekraan on suur ekraan iga toa laes, millelt saab vaadata televiisorit, uneks sobivat tähistaevast

Tulevikukodu I

2009-11-18T15:27:00.001+02:00

Tulevikukodu I ja jälle siin

Korra toimus väike asukohamuutus, sest tahtsin nad gatekooriatesse rühmitada. Aga siin ta on!

Milline võiks olla tuleviku kodu

Selles jutus ei kirjeldata väga pikalt inimeste omavahelisi suhteid ega kõnelusi, kuna selle jutu eesmärk on näidata minu visiooni tuleviku kodudest.

John sõitis autoga maja ette. Juhiuks surises üles ja iste lükkas ennast väljumisasendisse. John väljus autost ja auto sõitis garaaši. John Kõndis maja ukse juurde, avas ukse surudes peopesa pihklukule ja sisenes majja. Tuled süttisid ja maja arvuti tervitas teda. „õhtust John!“ „Hei,“ vastas John. „kes kodus on?“ päris ta kodult. „Brian jõudis koju kell viisteist,Diana hakkas just linnast tulema JA Jessica on veel koolis.“ „okei.“ John märkas, et ta jopele oli tekkinud plekk. „Pagan,“ pomises ta. Ta viis jope pesuruumi, ja pani selle pesumasinasse. „Pese puhtaks,“ käsutas ta kodu. „Kas kohe, või ootan kuni pesumasin täis pannakse?“ „las jääb praegu.“ John kõmpis kööki ja asus sööma makarone, mille valmistamiskäsu ta oli kodule juba töölt andnud. Süttis köögi ekraan. „hei paps!“ ütles Brian. „hei, mis mureks?“ „Saad sa mulle raha anda?“ „Jah kohe!“ „Kodu, logi palun mind panka sisse.“ „Sa oled sisse logitud.“ „Kanna Brianile ... 100 dollarit.“ „korras!“ „hetk hiljem kuulis John läbi Briani toamikrofoni, kuidas kodu süsteem teatas: „su kontole saabus 100 dollarit.“ „Tänud!“ ütles Brian ja katkestas side. John lükkas tühja taldriku laua pilusse ja kuulis kuidas see nõudepesumasinasse sõitis. John seadis sammud elutoa poole. „tuletan sulle meelde, et te lähete Dianaga kella seitsmeks restorani,“ teatas kodu. „Ja, mäletan.“ John istus tooli, mis ta ära tundis ja end vastavalt Johni soovidele kohandas. Valgus tumenes ja ühe seina eest libises ära kate, ja välja ilmus suur ekraan. John seadis end mugavamalt istuma ja hakkas telekat vaatama. Umbes tunni pärast tõmbus heli vaiksemaks ja arvuti teatas: „John, sa peaksid hakkama end valmis seadma, restorani minekuni on tund aega.“ John tõusis, ja lahkus toast. Ta läks üles korrusele, ning vajutas nupule, mis avas karderoobi ukse. Uks avanes ja tuled süttisid. John läks sisse ja uks sulgus tema järel. Ukse sisepinnal oli klaviatuur, kust sai avada ja sulgeda erinevate kappide uksi. John võttis tööriided seljast ja pistis need tööriiete kappi. Kohe, kui ta oli kapi sulgenud hhakkasid harjad ta riideid puhastama. Johnil kulus riietumiseks umbes viis minutit. Ta vajutas üht nuppu ja ukse sisepind muutus peegliks. Kodu muutis valgustite asenmdit nii, et parem oleks ennast peeglist vaadata.Ta kontrollis, et kõik oleks korras, asetas oma randmearvuti tagasi randmele ja väljus karderoobist. Aega oli veel pool tundi. Johni auto oli juba majaees, kui ta õue astus ja Diana ootas teda auto kõrval.

Nad olid Dianaga kohtunud viisteist aastat tagasi ühel konverentsil, mis käsitles tehnoloogiat. John oli seal lihtsalt suurest huvist ning Diana oli seal selleks, et näidata praegu olemasolevaid kodulahendusi. Ühel õhtul, kui asju pakiti, et tagasi koju sõita sattusid Diana ja John koos kohvikusse sööma. Vestlus arenes ja selgus, et Diana elab Johniga samas linnas. Nad leppisid kokku, et kohtuvad uuesti.

Mõne nädalapärast helises Diana telefon. Kui ta selle vastu võttis oli teisel pool John kes kutsus teda välja. Diana oli meelsasti nõus ja nad veetsid koos toreda õhtu. Nii need kohtumised sagenesid, kuni lõpuks otsustati abielluda ja kokku kolida.

Neil sündisid kaks last – Brian ja Jessica. John ja Diana asutasid perefirma, mis tegeles kõikvõimalike seadmete pimedatele inimestele kasutamiskõlblikuks tegemisega. See firma kohandas kõike – alates randmearvutitest lõpetades kodusüsteemide ja autoajudega.

Autouksed avanesid ja John ja Diana istusid sisse. Istmed kohandasid end vastavalt nende harjumustele ja auto hakkas sõitma. Armatuuril süttis ekraan millele ilmus nende sihtkoht – Kolme sõbra restoran. „Kuidas tööl läks?“ küsis diana. „Keskmiselt. Praegu on vaata see kirjeldustõlke projekt käsil, aga me ei suuda veel arvutile selgeks teha, et ta kirjeldaks siis, kui parasjagu muud filmis ei räägita.“ „Mnjaa. Täna oli idakeskuses meil esitlus, Jessica näitas, kuidas saab autoga sõita ka pime inimene.“ John naeratas. „Jah, viiskümmend aastat tagasi poleks keegi uskunud, et see võimalik on. Siis polnud kodudes isegi keskset arvutit.“ „Jah, aga nüüd ainult ütled autole kuhu sõita ja läheb.“ Nad olid jõudnud restorani ette. Auto peatus ja avas uksed. Nad väljusid, ning auto sõitis parklasse. Restorani sisekujundus oli Kirev ja kaasaaegne. Seintel olevatel ekraanidel ilutsesid looduspildid ja kõlaritest kostis rahustavat muusikat. Toolid olid kohandatavad ning laudadel olid ekraanid. John ja Diana istusid lõbusalt vesteldes ühe laua äärde. John kuvas ekraanile menüü, ning valis sealt endale meeldiva, sama tegi ka Diana. Hetk hiljem avanes laua kõrval seinas luuk, millest väljusid nende söögid. Kui söök söödud avas john järjekordse nupulevajutusega luugi millesse nad oma taldrikud pistsid. Aeg oli magustoidu käes. Nad sõid ja vestlesid, siis jõid ja vestlesid ja nii see õhtu veeres, kui John korraks oma randmearvutile kiikas ja märkas et kell juba kümme on. „Peaks vist minema hakkama,“ ütles ta Dianale. „jahh...“ ei olnud see väga nõus. John valis ekraanilt nupu „arve“ ja pistis oma kaardi pilusse. Siingi oli võimalik kasutada hääljuhtimissüsteemi, ja seda ta nüüd katsetasgi. Ta ütles oma randmearvutisse: „tšekk“ ja nagu nõiaväel libises ekraani alt pilust välja paber. John sisestas randmearvutisse käsu, et auto restorani ette sõidaks ja nad väljusid koos. Kui auto maja ees peatus, väljusid nad koos ja Diana avas pihklukuga ukse. Tuled süttisid ja kodu tervitas neid. „tere hiljaõhtust!“ „Tere! Kas lapsed magavad?“ „jah“ vastas kodu. John ja diana läksid vaikselt üles oma tuppa. John käskis arvutil sisse lülitada helisüsteemi ja tähistaeva. Peidetud kõlaritest hakkas kostuma vaikset veevulinat, ja laes veiklesid tähed, planeedid ja supernoovad. Nad pugesid voodisse ja jäid kohe magama. Mõne aja pärast lülitas arvuti tähed ja muusika välja ja maja uppus vaikusse.

Jessica ärkas selle peale, et kodu arvuti äratas teda tema lemmiklooga. Tema toa laeekraanil oli samasugune ilm nagu õues – selge ja ilus. Ta hüppas rõõmsalt voodist välja ja läks vannituppa dušši alla. Sealt väljunud riietus ta oma toas ja võttis koolikoti. Pilk randmearvutile näitas, et tal on piisavalt aega. Ta läks alla ning võttis hommikusöögiks müslit. „Mis uudist?“ Päris ta kodult. Kodu luges talle ette uudiste pealkirjad, mis tema meelest Jessicat huvitama oleks pidanud. John tuli trepist alla. „Hommikust Jess!“ hüüdis ta rõõmsalt ja käskis kodul lülitada köögiekraanile CNN-i uudised. „hei paps,“ vastas Jessica. „Jessica, koolibuss on siin kolme minuti pärast. Praegu on ta kodust kilomeetri ja kahesaja meetri kaugusel.“ „Okei, tšau paps!“ ja ta oligi läinud. Koolibuss peatus ja Jessica hüppas sisse.

Koolis läks Jessica klassi ja lülitas sisse oma lauaekraani. Ta võttis taskust salaja ühe juhtme ja ühendas selle ühe otsa oma randmearvuti külge teise otsa aga lauaekraani all olevasse pessa. Nüüd sai ta ligi oma randmearvutis olevatele spikritele. Kontrolltöö geograafias oli tema nõrgim külg.

Kus asub eesti? Oli küsimus ekraanil. „Mis kurat see Eesti veel on?“ pomises ta endamisi ja manas ekraanile enda randmearvutist võetud tänahommikused satelliidipildid. „Ahhaa! Eesti...“ Jessica lõpetas kontrolltöö ja edastas selle õpetajale. Vahetunnis võttis jessica koduga ühendust ja palus sellel õhtuks külmkappi jäätist muretseda.

Järgmine tund oli vaba, niisiis läks Jessica isa tööjuurde. Arvuti tundis ta ära, ja lasi ta kontorisse ning isa kabinetti. „Hei!“ „Tere,“ ütles isa töösse süvenenult. „Kuidas selle kirjeldustõlkega on?“ „Tahad proovida?“ „jah!“ Tuled kustusid ja ekraanil hakkas jooksma film. Arvutihäälega läbisegi rääkisid filmitegelased. John käskis arvutil filmi heli maha keerata nii et kuulda oleks ainutl kirjeldus.

„David läheb magamistoa seina juurde, ta jalad liiguvad aeglaselt punasel vaibal. David jõuab valge seina juurde. Vaip on punane“ „Stopp,“ ütleb Jessica „See räägib ju jumala ebaolulisi asju,“ „jah. Seda me üritamegi talle selgeks teha.“ Jessica randmearvuti piiksatas. „Kuule ma nüüd pean minema, tund hakkab kümne minuti pärast.“ „tšau!“

Koduarvuti valvab, jälgib ja teeb üldse kõike kodus mida saab automatiseerida. Kui John, Jessica, Brian ja Diana olid kodust lahkunud Lülitas arvuti kodu küttesüsteemi välja. Samuti lasi ta alla kardinad päiksepoolsel maja küljel, et toas liiga palavaks ei läheks.

Kell oli viisteist ja arvuti tõstis toa temperatuuri. Jessica randmearvuti positsioneerimine näitas, et ta hakkas koju jõudma. Arvuti hakkas kütma vett ja lülitas sisse valgustuse, kui Jessica koju jõudis.

Jessica avas ukse ja tervitas kodu. Ta võttis külmkapist jäätist ja läks elutuppa seda sööma.

Õhtul hiljem, kui kõik olid kodus palus john kodul basseini vesi sisse lasta ja saun soojaks kütta. Poole tunni möödudes oli see valmis.

„Keegi on uksetaga,“ teatas kodu „Näita pilti!“ Lähimale ekraanile ilmus uksekaamera pilt. „Lase ta sisse, see on naabrimees.“ Mehed läksid sauna ja Jessica läks üles oma tuppa magama.

Järgneb

uus messenger arvutis‘

2009-11-07T14:04:00.001+02:00

Jah, uus messenger ka arvutis nüüd:d

Eile kui koolist koju jõudsin teatas mu msn 8.5 et kas tahad uuendada.

Mnja, pold erilist soovi, sest puudusid vajalikud jawsi skriptid

valisin nupu ei. Okeid klikkides oli ees samasugune sisselogimisekraan ja sealt kaugemale ei saa.

Polnud mõtet seda mitte töötavat messengeri ka arvutis hoida installisin üheksa peale

Esimene üllatus oli see, et see üldse peale läks, sest suures arvutis see ei töödanud.

Järgmiseks oli uurimine, et kas tõesti siis pole üldse skripte

Tuli välja, et arendatakse, ja sain need praegused mis on arendusfaasis olevad

Parem kui mitte midagi.

Messengerist endast

Minule meeldib see, et on hakatud järjest rohkem kasutama spaceit, ja sealseid funktsioone ja teatisi saab vaadata ka läbi messengeriKui varem olid meil rühmad kontaktide grupid mille kasutaja ise endale teeb siis nüüd on rühmad mitme inimese grupid millele klikkides avaneb kohe rühma jututuba, saad vaadata selle rühmaga seotud fotosid blogikandeid või nendega rääkida. Endised kontaktigrupid on nüüd nimetatud gatekoorjateks. Uus ekraani ülal olev asi on lemmikud, kuhu saad tõsta lemmikontaktid, kellega kõige tihedamini suhtled. Uuendatud on ka osalt helisid ja kujundust. Kohe on kaasas ka mitmed taustad mille saad messengeri põhiaknas aktiveerida.

Olekute nimesid on ka muudetud – endise võrgus asemel on nüüd saadaval ja ära on kaotatud olekud lõunal ja räägin telefoniga. niisiis jääb ainult saadaval, eemal, hõivatud ja näita, et mind pole.

Installimisest

Installiviisard toimetab ise, laeb vajalikud asjad alla, ja kahjuks ka mitte vajalikud – selle installika mida saate laadida live-i allalaaditavate failide lehelt miinuseks on see, et kaasa tulevad veel: mail, fotogalerii, writer, pereturvalisus, moviemaker ja muud pahna mida teil ei pruugi vaja minna.

Need võib pärast ükshaaval maha installida ja jätta ainult messenger.

Jawsiga kasutamise poolepealt

Ette poole on tõstetud olekuteated , et kui liigud mööda kontakte, siis öeldakse enne näiteks saadaval ja siis kontakti nimi ning siis kontakti aadress.

Keda see saadaval häirima hakkab, saab teha järgmist

Messengeri aknas ava dictionary manager vajutades insert f 2 ja valides nooltega dictionari manager.

Siis tehke lahti new ja sisesta esimesele reale saadaval.

Teisele reale sisetage ž täht ehk siis kontrol alt z. See on täht mida jaws ei loe.

Vajutage enter ja salvestage fail. Nüüd ütleb messenger oleku ainult siis kui on tegu eemal või hõivatud oleva inimesega.

Kokkuvõtteks

Messenger 9 on oluliselt parem, kui vanemad, kuid vanema kui jaws 10 või jaws 11-ga ei ole mõtet seda proovida.

Mnja, oli aga sai kiiresti otsa.

2009-11-02T19:49:00.001+02:00

Oli nagu vaheaeg..... aga nüüd on juba läbi.

Nõme... aga varsti on kooli vaheaeg jälle... jõulud! Jee! Raadios on juba jõulu reklaamid:d Aga... ei tea kuidas selle lumega jääb. Kui keegi seda lapimaalt ekspordib andgu teada, telliks eestile.... no jah kui riigieelarve seda lubab..... ei tea......

Peaks endale blogile mingi jõulu kujunduse otsima:D aga noh, jõuab.

Varsti tuleb skännerist siia ka pisike ülevaade!

Postituste sildistamisest

2009-10-25T13:03:00.001+02:00

Proovisin määrata silte ehk gategooriaid oma postitusele.

Lootsin, et see asi on minu enda blogi keskkonnas. Aga ei! See on mingi tecnorati, kust ei saa lugeda mitte midagi.... Närvi ajab

Tulevikukodud

2009-10-24T12:04:00.001+03:00

Leitsin googeldades sellise artikli sellest, et millised võiksid olla tulevikukodud.

Kunagi oli etvs saade, kus näitas, kuidas mingile mehele tuli tuttav külla, aga seda meest ei olnud kodus. Kodu aga tundis tuttava ära ja lasi ta sisse. Automaatselt käivitus telekas tuttava lemmikkanal, kui ta vannituppa läks süttisid vannitoas tuled ja põrand kaalus ta ära ning kuvas tulemuse peeglile.

veel koduautomaatikast.

Inimene ostab poest endale vorsti. Koju tulles näitab ta külmkapile triipkoodi, ja külmkapp salvestab endale mällu kõik triipkoodil sisalduva. Inimene läheb magama. Hommikul ärkab üles ja läheb kööki. Hommikusööki süües loeb ta külmkapilt tähtsamaid uudiseid ja uurib sellelt, et kus kandis ka liiklusummikud on. Pere lahkub kodust. Maja automaatika lülitab kütte välja ja laseb päiksepoolsetel akendel kardinad alla.

Majaperemees peesitab mõnusalt oma kontoris, kui tema arvuti teatab, et keegi annab maja uksekella. Ta kuvab kohe ekraanile uksekaamera pildi, millest näeb, et uksetaga on naabrimees. Peremees lülitab sisse mikrofoni ja kõlarid ja küsib naabrilt, et mis tema soovib. Tuleb välja, et mees tuli saagi laenama. Paar kiiret hiireklikki ja garaaši uks suriseb lahti. Ekraanil on pilt sellest, kuidas naabrimees läheb ja võtab sae. Kui naaber on garaašist sae kätte saanud, klikib majaperemees hiirega ja garaaši uks suristab kinni.

Vahepeal on õhtul ostetud vorst külmkapis pahaks läinud. Külmkapp mäletab vorsti säilivusaega, mille ta luges välja vorsti triipkoodilt ja kui avastab, et toiduaine mis veel külmkapis on, aga on pahaks läinud, saadab ta ruttu poodi meili nimekirjaga asjadest, mida vaja on. Poest saadetakse auto, Koos kõigi asjadega. Juht paneb asjad maja seinas olevasse külmikusse. Õhtul kui pere koju tuleb, tõstavad nad vahepeal poest saabunud asjad ümber.

Niiet loodame parimat

Rssid ja jaws

2009-10-08T17:39:00.001+03:00

Paljud tänapäeva uudistesaidid nt. postimees online,elu24.ee, tarbija24.ee jne, on jawsiga suhteliselt halvasti loetavad.

Siin tuleb appi selline asi nagu RSS.

Mis see RSS siis on?infot siit või eelmiselt lingilt.

Lühidalt: RSS on kogum uudistest, blogisissekannetest või ükskõik millest, mida uuendatakse internetis. Kui sa tellid endale rss voo, siis tulevad need uudised, blogisissekanded või miks ka mitte kas või homne ilmateade otse arvutisse.

Millega neid RSS e lugeda saab?

ON olemas mitmeid tarkvarasid näiteks rss reader,feed reader,RSS aggregator, ja paljusid muid rss lugejaid. Muidugi võid sa ka kasutada oma internet explorerit või firefoxi rss i lugemiseks. NB! kõige vanem internet explorer mis toetab rss i on internet explorer 7.

Kuidas seda rss i endale lisada saab?

Kui sa oled mõnda rssi toeataval lehel teatab jaws sulle sellest. Kui soovid rss vooga liituda vali alt t, sealt omakorda feed discovery alammenüü ja sealt juba rss voo nimi. Selleks nimeks võib olla selle blogi, uudistelehe nimi või lihtsalt ka rss. Kui sellel oled klõpsanud enterit, saad sa lugeda selles rss voos ilmunud viimaseid elemente. Kui soovid seda rss i endale nüüd tellida, saad seda teha alt t / subscribe to tis feed valiku alt. Kui oled valinud valiku subscribe to this feed, palutakse sul sisestada nimi, millega soovid seda rss i salvestada. Kui sa sinna midagi ei kirjuta, jäetakse nimi samaks, mis on rss vool. Nüüd liigud tabiga kuni okei nupuni ja kui läheb hästi, teatab brauser sulle edukast liitumisest.

Kuidas Rss i lugeda?

Kui oled oma brauseris vali kontrol j ja otsi nooltega üles oma rss voog. Sellel vajuta enter. Nüüd liigu h tähega mööda pealkirju, ja kui soovid lugeda selle pealkirja või uudise lühikokkuvõtet liigu noolega alla kuni kirjelduseni. Kui leiad end huvitava asja, siis vajuta pealkirjal enterit. Loe läbi uudis ja tule tagasi. Kuidas uudiseid lugeda on kirjeldatud allpool.

Minu rss vood ja kuidas neid lugeda

Panen siia kirja mõned uudiste rss vood mida ise kasutan - elu 24.ee

Kui oled leidnud ja avanud omale meeldiva uudise vajuta h tähte kuni kuuled uudise pealkirja. Liigu noolega alla, kuni uudis loetud ja liigu siis tagasi nupuga (alt ja vasak nool) rss i juurde tagasi. omasaar rss Kui oled avanud endale meeldiva artikli, vajuta kontrol f ja kirjuta avanenud aknasse kommenteeri. Siis vajuta enter. Kui jaws midagi ei leia, proovi uuesti vajutades f kolm või korda eelnevat. Kui uudis loetud, pöördu tagasi klahviga (alt vasak nool) tagasi rssi juurde. postimees online - Sama mis elu24.eel - h tähega uudiseni. tarbija 24.ee - sama mis elu24.eel ja postimehel.

Lõpetuseks - Rss aitab halvasti kasutatavatel uudiste lehtedel toime tulla.

Nb! Selles artiklis antud juhised käivad internet exploreri kohta.

Piraadid said tünga

2009-10-07T19:31:00.001+03:00

Sirvisin postimees onlinei ja hakkas silma selline artikkel. Segaduses piraadid ründasid Prantsuse sõjalaeva NO need prantslased oleks võinud neile säru teha, või siis pulli, et relvastatud kaubalaev, ja valged lipud püsti visata, kui piraadid peale oleks tulnud siis käed raudu ja trümmi vangi.

Piraadid on üldse ühed lollid loomad, aga igal ühel on omad kiiksud.

Spämmerid

2009-10-05T18:50:00.001+03:00

ON neil spämmijatel ajud või ei ole?

MInu messengeri postkasti potsatas selline kiri:

Hi,
This is Tara and John, the directors of MSN,
Sorry for the interruption but MSN is closing down. This is because too
many inconsiderate people are taking up all the name (e.g. Making up
lots of different accounts for just one person, etc.), we only have 578
names left. If you would like to close your account, DO NOT SEND THIS
MESSAGE ON. If you would like to keep your
Account, then SEND THIS MESSAGE TO EVERYONE ON YOUR CONTACT LIST. This is no
joke, we will be shutting down the servers.
Send it on, thanks.
P.S.
WHO EVER DOES NOT SEND THIS MESSAGE, YOUR ACCOUNT WILL BE CLOSED AND IT
WILL COST YOU 10.00 A MONTH TO USE. SEND THIS TO EVERYONE ON YOUR
CONTACT LIST. NOW YOU
KNOW WHAT TO DO. PLEASE DO NOT FORWARD THIS or REPLAY. COPY THE WHOLE EMAIL.
GO BACK TO YOUR INBOX AND CLICK ON NEW. AND PASTE THANK YOU FOR YOUR
ATTENTION.
This is no joke if you don't believe us then go to this site:
Ära siia kliki!!!!

http://news.BBC.co.UK/1/hi/business/1189119.stm
and
see for yourself. Anyways once you've sent this message to at least 18
contacts, your MSN icon will become blue. Please copy and paste don't
forward because people wont read them

Kirja sisu siis Lühidalt see,

Et kuna microsofti serverid on liiga üle koormatud kustutavad nad kõik msni kasutajad ära. Kui sa just tahad et su kasutaja alles jääks, siis saada see kiri kõikidele enda kontakdiele edasi ja mis peamine, ära forvardi eh saada seda kirja edasi vaid tee kopipasteet, sest kui sa forwardid siis inimesed sedae ei loe.

Minule tõid esimesed kaks rida juba muige näole, sest kui microsoft tahaks oma kliente teavitada mingitest asjadest et nõuaks ta ammugi juba et saadetaks see kiri ise edasi, vaid saadetakse igale kasutajale see kiri isiklikult.

Teiseks msnil pole direktorit, ilmselt mingi projektijuht kui sedagi, sest msn on microsofti rakendus nagu näiteks office või kas või see sama writer millel ma praegu kirjutan.

Ühesõnaga seda linki mis seal kirjas on ärge klikkige, ma ei tea mis seal on ja ei tahagi teada.

Uksed ja kool

2009-10-05T11:49:00.001+03:00

ˇKui sul on koolis ringi liikudes küljes kaks kotti (kooli ja arvutikott) tuleb ette seda, et mõni neist sangadest jääb millegi, või halvemal juhul kellegi külge kinni. Nii ma siis sisenesingi meie korrusele, kui ühtäkki enam edasi ei liigu. Milles pull? Läpaka sang oli lingi taha kinni jäänud. Sel hetkel tundus see lihtsalt nii naljakas, praegu see nii naljakas ehk ei tundu aga siis ta oli.

Nüüd natuke koolis käidud ja

2009-09-15T21:42:00.001+03:00

No jah. Koolis juba kaks nädalat ja kaks päeva käidud, nii et mis ma arvan.

Läpakaga on palju parem jakiirem töötada, kui kontrolltöö või ükskõik mis asi mis vääriks õpetajale saatmist valmis on, windows mail lahti ja meil teele.

Närvi ajavad ainult hommikused ärkamised ja eriti masendav on see, et iga päevaga läheb pimedamaks.

Aga jah. Kui rääkida sellest, et kas midagi on muutunud, siis ei ole.

Ühtegi õpetajat uut ei ole tulnud ega midagist.

P.s Noorteraadio lahendas ka mu msni probleemi.

Vabadusplats

2009-08-24T22:32:00.001+03:00

Käisin just vanalinnas vabadusplatsi vaatamas. Ei vinge. Kõndisime niisama ringi, parkimismajas oli see linnamüür täiesti ehtne:). Mõtlesime et liftiga jälle maapinnale. Vajutasin nupule ja ekraanikesele ilmus kiri - lift, ei, tööta!

Maja ees oli kamp rulatajaid. Oleks tahtnud ise ka natuke vuhiseda. Pärast läksime korra veel raekoja platsilt läbi ja jõime tassi teed. Lahe on istuda kuulata turisdide mulinat ja juua teed. Mõnus.

Tagasi auto poole kõmpides märkasime, et olime mingi filmiva kaamera vaateväljast läbi kõndinud.

Mismoodi vahel ei vea.

2009-08-24T11:13:00.001+03:00

Võtsin ühe päeva, et uuesti luua oma dokumente, mis rahakotiga kadunud asjade hulka olid rännanud.

Alustame taksokaardist - inimene, kes neid väljastab on puhkusel.

Id kaart: migratsiooniamet oli kolinud.

Pangakaart: väljastavad ainult septembrini kaarte nii et otsustasime septembris tagasi tulla.

Id kaart nüüd juba uues kohas. Migratsiooniamet on reedeti kinni.

Ei tore...

Äkki täna veab id kaardiga paremini...

eks näis

Koolialguse toimetused

2009-08-24T11:09:00.001+03:00

Koolialguse toimetusi on väga palju... Selle nädalaga tuleb veel office peale saada ja id kaart teha ja ma ei tea mida veel.

Täna sain õnneks braille displaid installitud, imestasin ise ka, et läks tõrgeteta. Braillino toimib isegi bluetoothiga. See on hea!!! Aga siis tore suvi oli... ei taha veel kooliiiiii!!!

kommenteerimisest

2009-08-15T17:20:00.001+03:00

Kirjutan siis natuke sellest, et kuidas jawsi kasutajad saavad s´iin blogis kommenteerida.

Iga postituse all peale seda, et kirjutas jakob rosin siis kui kell oli ... tuleb # kommentaari.

Selle peal klikid enterit. Siis h tähega liigud kuni kirjani

Jätke oma kommentaar

ja seejärel järgmisesse lahtrisse kribid oma kommentaari. Edasi liikudes tuleb pealkiri

Valige identiteet.

seal on neli raadionuppu. esimene- google account mis tähendab seda, et pead sisestama oma google kasutajanime ja parooli. järgmine - open id - saad kasutada järgmiste rakenduste kasutajaid:

OpenID LiveJournal WordPress TypePad AIM

pärast seda tuleb nimi/url - mida mina kasutan. Siin sisestad oma nime ja lingi kui soovid.

Vali enda jaoks sobiv raadionupp ja täida väljad ja siis vajuta lingile Kirjastage oma kommentaar

Sellega on kommentaar postitatud.

Kontrolli, nüüd peaks kommentaaride arv olema ühest suurem. Minul esimesel korral juhtus nii, et kirjutasin kaks korda ühte kommentaari, kuni taipasin kommentaaride arvu vaadata.

Meeldivat kommenteerimist.

Tartu - heade mõtete linn.

2009-08-01T11:08:00.001+03:00

Olen praegu tartus. Tulin just hommikust söömast.

Kohvikus oli kamp natuke joogiseid mehi kes laulsid täiest kõrist.

Kuna Tartu on heade mõtete linn, siis tehti tuntud lastelaul emast kõvasti ümber ja ropuks.

Sõnu ma siia ümber ei kirjuta ja diktofon oli ka autosse ununenud.

Aga tore on tartus ikkagi.

varsti on minek otepäe seiklusparki kus võiks natuke turnida.

Siis Pangodi järve ujuma ja vaatame mis siis edasi saab - headest mõtetest puudust ei tohiks olla.

jälle lugemiseni

Fujitsu siemens amilo si 3655

2009-06-28T13:47:00.001+03:00

Tere!

Kirjutan teile siis nüüd selle arvuti ülevaate.

Spetsifikatsioonid:

Mõõtmed
318 x 235 x 36.5 (front) / 41.0 (back) mm

Muud
Centrino2

Kaal
~2,4kg

Kiibistik
Intel® GM45 + ICH9M

Mälu
4GB DDR2 (2 x 2048MB, 800MHz)

Audio
Support for HD Audio with S/PDIF digital output, 2 built in speakers, built in microphone (ALC888)

Sisend/väljundpordid
3 x USB 2.0, 1 x DVI-D, 1 x eSATA, 1 x Expresscard, 1 x headphone out (combined with S/PDIF), 1 x microphone in (combined with line in), 1 x power supply

Protsessor
Intel Core2Duo P8400 (2.26 GHz, 1066 MHz, 3 MB L2 cache)

Kõvaketas
320GB SATA / 5400rpm

Optiline seade
Multi-format DVD-Burner DL (Double Layer)

Aku
6 cells, 11.1 V / 2400 mAh (cell) / 4800 mAh (pack)

Toiteadapter
Wide Range AC adapter 110 - 240 V AC, 50 - 60 Hz Output 65 W with 20 V DC, 3.25 A

Klaviatuur
Full size keyboard with Nordic layout

Hot Keys
Fn+F1 WLAN / Bluetooth on / off Fn+F3 Mute on / off Fn+F4 Volume down Fn+F5 Volume up Fn+F6 Touchpad on / off Fn+F7 Camera on / off Fn+F8 Brightness down Fn+F9 Brightness up Fn+F10 Display switch Fn-F11 Silent mode Fn+F12 S3 Sleep mode

Sideseadmed
10/100/1000 LAN + Intel Wifi Link 5100AGN WLAN

Ekraan
13,3" WXGA (1280 x 800) with BrilliantView

Kaamera
Logitech Quickcam 1,3Mpx

Operatsioonisüsteem
Microsoft Windows Vista Home Premium

Indikaatorid
Power status (& suspend) Blue (always on): on; Blue blinking: stand by, None: off Battery charge Blue (always on): full, Blue blinking: charging; Red blinking: < 10 % capacity WLAN / Bluetooth Blue: on; None: off

Kaardilugeja
15in1 SD, miniSD, MicroSD, SDHC MS, MS-Duo MMC, RS-MMC, MMC-Micro MSPRO, MS-PRO Duo, MS-Pro HG, MS-Pro HG Duo, M2 xD picture card

Video
Mobile Intel® Graphics Media Accelerator 4500MHD, up to 1277MB shared memory

Arvuti koostöökvaliteet.

Ei nagise, ragise ega tee muid imelikke hääli. Klaviatuuri ülemine serv vetrub kergelt, kui sellele vajutada.

Ekraan avaneb ilma klambrile vajutamata, lihtsalt tõstad üles.

Klaviatuur

Klaviatuur on mugav, insert klahv on täiesti olemas, kõik vajalikud klahvid. Häirib natuke, et home ja end klahvid on asetatud kõrvuti ülemisse ritta, ja sealt on neid natuke raske üles leida.

Sisu.

Vistaga olen mina isiklikult väga rahul, töötab mugavalt.

Veebikaamera on väidetavalt hea, pilt on kvaliteetne.

Mikrofoni kvaliteet oli alguses suhteliselt kehva, aga pärastpoole läks ta iseenesest väga heaks.

Aku peab vastu umbes 3 4 tundi, nagu lubatud, Mina sain 2 tundi kasutades wifit (msn, skype, internet, meilid) jaws ja muusika.

Lõpetuseks on väga hea arvuti, täpselt minu vajadustele.

soovitan

Mis siis täna veel juhtus?

2009-06-22T21:35:00.001+03:00

Õhtupoole otsustasime veel rattaga randa minna. Keerasime suurelt teelt natuke kõrvale, siis veel, mingile rajakesele, mida mööda me veel polnud kunagi käinud. Teeääres oli ohtrasti metsmaasikaid, ja neid sai seal ikka kõvasti süüa. Edasi sõites läks tee aina hullemaks. lõpuks keerasin ma natuke valesti ja nii ma kõige ratta ja ise endaga seal kadakapõõsas kükitasin ja haleda häälega appi hüüdsin... valus oli noh. Edasi natuke ja olimegi rannas. Ogalike vältimiseks jätsin jalga plätud, ja läksin ujuma - esimene ujumine sel suvel. Pärast tagasi jõudnud sõin jäätist, ja siia maani pikutan ja olen arvutis. ei viitsi midagi teha. ilusat õhtut -

Vabandused

2009-06-22T15:18:00.001+03:00

Vabandust et eelmise postituse pealkiri sassi läks, aga ei hakka seda praegu redigeerima.

see oleks pidanud olema

Mida ma tegin eile ehk 21. juunil

pMida ole, aga kes teab, äkki tuleb. Sinnani, tšau.ma tegin eile ehk 21. juunil

2009-06-22T15:16:00.001+03:00

Noo. Hommikul ärkasin nagu ikka üheteist paiku. Siin on lihtsalt mul nii sügav uni:).Hommikusöök söödud, läksin rattaga sõitma. Sõitsin natuke, siis pumpasin kaks madratsit täis, ja siis läksime ema ja õega randa ratastega.

Rannas läksin jalgupidi vette. üritasin natuke kirjeldada diktofoni, mis ümberringi toimub, kuid koer nurjas selle - kuula siit, kuidas jakobi katse saadet teha nurjus.

Lainemüha suutsin siiski talutavalt salvestada. seda saab kuulata siit ja siit.

Eilse ööbikute salvestuse puhul kurdeti mulle, et tuul segas. üritasin lindistada nii tuulevaikses kohas kui sain. Mikkrile tuulekaitset polnud mul ka kuskilt võtta.

Tänasest ehk 22. juunist mul erilisi salvestusi

Ööbikud ja muud toredat

2009-06-21T11:48:00.001+03:00

Eile õhtul lubasin kõigile msnis, et lindistan ööbikuid. Nii ma siis tegi

selles kaustas on kaks faili, mõlemad sisaldavad ööbikulaulu.

Kui salvestamine peaaegu läbi oli, pidime ära jooksma - metsa vahel olid sead. Kuna meil oli koer ka kaasas, siis tuli ruttu ära minna, muidu läheb ta neid segama, ja kes teab, mis saada võib... aga no prooviks täna õhtul ka salvestada. Kui probleeme failide kättesaamisega, andge julgelt teada.

Audioraamatud!

2009-06-20T11:37:00.001+03:00

Hiljuti sattus mulle pihku üks raamat.

Selle on sisse lugenud ka audioraamatuna Anu Lamp-.

Kirjeldust saite juba ülevalt lugeda, nüüd siis natuke minu arvamusest.

Kohe alguses sai selgeks, et raamatut võivad lugeda ka täiskasvanud inimesed. Raamatus saab nalja kõvasti, naersin kõht kõveras. Juba tegelaste nimed on pandud paraja huumoriga. Seiklused on põnevad, ei ole tühja juttu tehtud.

Audioraamatu vormist.

See audio raamat oli väga, väga hästi peale loetud. Anu Lamp aimas väga naljakalt tegelaste hääli järgi - see andis raamatule palju juurde.

Kokkuvõtteks olen väga rõõmus, et see raamat mulle kätte sattus.

Läpakas nüüd käes.

2009-06-04T08:08:00.001+03:00

Lõpuks ometi! sain oma läpaka kätte. hetkel sellelt kirjutangi...

Ülevaade tuleb hiljem... ei tea millal!

Veel toredaid jutte tähekesest.

2009-05-24T21:09:00.001+03:00

Nonii. hakkas see sait meeldima.

Panen siia mõned lingid juttudele ja alla kirjelduse.

tärniga tähistatud jutud on ekstra lahedad!

purikalugu

* Jääpurikate omavaheline vestlus kevadel.

esimene hüpe

Lugu sellest, kuidas väike Anton tahab saada suusahüppajaks

tont ja mannapuder

Kuidas poiss ei taha putru süüa.

Härra pole hullu

Täiesti optimistlik vana

Leiutiste masin

Ei oskagi midagi öelda...

Postiuudised

Sellest, milleni on viinud majanduslangus

Üksik kartul

Mida kõike seal maaall ei toimu

Sellest kuidas ikka väiksesed lapsed asju toredasti tõlgendavad.

2009-05-24T20:25:00.001+03:00

Leidsin Tähekese kodulehelt sellise jutu

Kuidas lapsed võivad suurt muret tunda mingi vanematele inimestele tundunud tähtsusetu asja pärast. Kui nad midagi ei tea, ja keegi neile ei ütle mõtlevad nad selle enda arust väga loogiliselt välja.

Selles jutus, kuidas väike puuks tahtis välja saada, on tegelikult mõttetera sees - mured on väga erinevad.

Kui osad mõtlevad majanduskriisist, siis lapsed mõtlevad puuksude vabastamisest.

Kõik mis ma selle mõttetu jutuga öelda tahtsin onsee, et väike laps on ikka ütlemata tore olla.

Lühikokkuvõte ja minu arvamus raamatust Rehepapp.

2009-05-19T20:26:00.001+03:00

Andrus Kivirähk – Rehepapp

Raamat jutustab Eesti vanarahva elust, nende sekeldustest vanapagana ehk kuradiga, krattidest(teenritest, mille inimene ise teeb ja ostab siis kolme veretilga eest kuradilt talle hinge) ja muust.

Varastatakse üksteiselt ja mõisast. Igaüks seisab iseenda eest, häda korral vaid aidatakse teineteist.

Inimestel on kratid , kellele ütled näiteks et too potitäis putru ja ta toobki.

Sellisel ajal elamine oli muidugi tore, kuid ka ohtlik ja julm, sest elus püsimise eest tuli võidelda kogu aeg. Iga kord kui mingi leping vanapaganaga sõlmitakse seatakse oma elu ohtu, väljaarvatud juhul kui oled väga kaval ja kolme veretilga asemel annad vanapaganale ainult jõhvika mahla.

Mina ei suudaks kelleltki toitu varastada, praegusel ajal küll mitte.

Kuid sellisel ajal, kus nemad elasid, võis varastada küll, sest see, kellelt varastati varastas jälle teistelt. Tollel ajal oli see täiesti normaalne.

Raamatut soovitaksin nendele, kellele meeldib mõnusalt aega veeta ja mahlaka kõnepruugiga lõbusat lugu lugeda.

Teoses saab palju nalja, näiteks kui üks mees oli metsas ära eksinud ütles ta vanapaganale, et tal on müts, mille alt ta sarved välja ei paista. Tegelikult tal sellist mütsi ei olnud, mehel oli hoopis plaan vanapaganale kodus lihtsalt kirves pähe lüüa ja öelda: „kanna terviseks!“

Erinevad haigused nagu katk, halltõbi jne saavad võtta mingi kuju. Ühel päeval hiilib külla katk kes on kitse kujuga.

Ühesõnaga tegemist on vanaaegse ulmejutustusega, kus nõiutakse, röövitakse, petetakse ja tehakse kõike mida üks vana Eesti rahvas kunagi tegi.

Rehepapp oli küla teadjamees, kes nõustas ja aitas abivajajaid. Temast peeti aga väga lugu, kuna inimesi sellel ajal eriti ei väärtustatud.

Kui inimene suri, siis oli ta surnud – unustatud!

Blog.station - eesti suurim blogi

2009-05-19T16:27:00.001+03:00

BLOG.station - suurim eesti blogide kataloog e. blogikataloogtervitab meid kiri eesti suurima blogi kataloogi kodulehel. lihtsalt teadmiseks nüüdsest on ka minu blogi seal;)

Skype symbianile

2009-05-18T21:13:00.001+03:00

Testisin täna skypet mobiilile. nagu näetesiit küsitakse meie käest kohe mobiili numbrit et saadetakse downloadimis link. Ma ei hakanud sisestama ja valisin altpoolt variandi, et saaksin kõigepealt faili arvutisse ja seejärel telefoni.

Kui programm kenasti telefonis käivitame selle. Mobile speachi kasutajatele - vaikus. Nägija abiga sain kasutajanime ja parooli sisestatud. Ennäe imet järgmine lahter on: teie telefoni number. Ei mina seda neile ei anna. Jätsin lahtri tühjaks, ja vajutasin "logi sisse" hüppas ette järgmine teade "Me vajame teie telefoni numbrit!" Ei miks? Klõpsisin sisse suvalise numbri ja vajutasin logi sisse. Ootasin et telefon pakub mulle kenasti valikut, et vali pöörduspunkt, ja oleksin sealt valinud wlan võrgu aga tühja. "Kas rakendus skype võib kasutada mobiilsidet?" Muidugi mitte! Sinnani minu testimine jäi.

Ehk sellest lühikesest ülevaatest on abi...

Mina Olin Siin - filmi retsensioon

2009-05-18T20:56:00.001+03:00

Mina Olin Siin – filmi retsensioon

17. aastasel Rassil, Eesti äärelinnas üksi elaval eliitkooli õpilasel on paar unistust. Unistus perest ja armastusest. Kuid söögiraha nimel nõustub ta

müüma narkootikume ja see tõmbab ta sündmustesse, mida Rass ei suuda enam kontrollida.

Arest on võib-olla tema ainus võimalus elule, millest ta salaja unistab.

Režissöör: René Vilbre

Muusika: Jimi Tenor, Rainer Jancis

Põhinäitlejad: Rasmus Kaljujärv, Hele Kõre, Tambet Tuisk, Margus

Prangel, Marilyn Jurman

Kestus: 87 min

Stuudio: Amrion Productions, Helsinki-filmi Oy

Valmimisaeg: September 2008

Valmimisriik: Eesti

info pärineb

siit

Film on hoogne, kuid vahetevahel ka rahulik ja romantiline.

Siiski, filmi lõppedes mõtlesin, et kas ongi kõik? Tegevus on nii tihe, sündmused nii põnevad ja intrigeerivad, et ei pane tähelegi, kuidas poolteist tundi möödub.

Filmis tuleb ette palju kohti, mida eesti filmilt oodatagi ei oskaks.

Autoavarii, politseiauto, mis seisvale autole täie hooga otsa sõidab ja plahvatus.

Helide kohapealt on suudetud väga hästi edasi anda ümbritsevat keskkonda. Tekst annab edasi väga hästi kohta, kus ja mis juhtub. Kui auto plahvatas jäi alguses selgusetuks, mis plahvatas, kus plahvatas jne. Pärast aga räägiti sellest ja kõik sai selgeks.

Minule, kui pimedale inimesele on see väga oluline.

Muusika käis peaaegu, et koguaeg taustal. Kohati tuli ette, kus Rass rääkis nagu oma mõtetes, ehk tegevust ei toimunud, oli ainult tekst. Sellistel kohtadel oli muusika väga hea, rahulik, tekitas tunde, et inimene mõtleb seda südamest.

Film on igati õnnestunud, mina ootasin võib-olla rohkem karmimat filmi (vägivalla, tagaajamiste jne suhtes). Mitte et ma oleksin tahtnud, et oleks olnud nii, kuid treilerist jäi selline mulje.

Elu, mida Rass läbi elas ei olnud muidugi meeldiv, kuid sellised katsumused tugevdavad inimest, jätavad aga püsiva jälje. Oma väljakutsuva käitumisega otsis ta tegelikult teistelt inimestelt lähedust, armastust ja tähelepanu.

Nattttttttttttttuke veel ja siis on kõik.

2009-05-11T19:28:00.001+03:00

Tänase seisuga on kooli lõpuni 14 koolipäeva.

Kohe, kohe, ja on kõik!

Veel viimased pingutused ja tavai lähmje suvve!

Webbie - internetibrauser pimedatele.

2009-05-09T13:58:00.001+03:00

Tere!

Täna kirjutan teile pimedate veebibrauseristwebbiest.

Võrdlesin teda eelkõige Firefoxiga, ja kaalukauss kaldus firefoxi poole. Võib-olla sellepärast, et olen ffi rohkem kasutanud.

Webbied käivitades kostab piikse, klõpse ja muid hääli, millega webbie erinevatest tegevustest märku annab. Ekraanil on kõik nii nagu jaws räägib. ehk kui meil on link uudised on ekraanil kirjas link: uudised.

Esimese asja lülitasin välja linkide ja muude elementide loendamise - vaikimisi loeb jaws iga lingi ette numbri.

link 1: uudised

link 2: meelelahutus

input box 1: otsi

input box2: kasutajanimi

input box 3: parool...

jne.

Võimalus on ka lülitada tava reziimile, ehk ta on nagu tavaline weebibrauser, m ehk ekraanil on leht oma tavalises vaates.

Loomulikult on olemas rida klahvikäske.

Siiski meeldib mulle hetkel firefox rohkem.

Eelkõige sellepärast, et ta on eesti keeles.

Webbies on ka valik, et eesti keel, aga kui selle ma valisin, minumeelest erilisi keelemuudatusi ei toimunud.

Ühesõnaga webbied võib kasutada küll, kuid mina jään firefoxi juurde.

A jaa. Üks hea asi on selle juures veel.

Väidetavalt saab teda kopeerida usb mälupulgale, et teda siis ükskõik kus ja kuidas kasutada.

Ei viitsi või mis?

2009-04-26T12:51:00.001+03:00

Ma ei tea ise ka enam, miks ma siia pole nii kaua kirjutanud. kas on asi selles, et midagi pole kirjutada... no nagu oleks. Või ei viitsi. Pigem see, sest mul on suht nii, et tulen õhtul koolist koju õpin ja siis ma ei viitsigi enam millestgi kirjutada. Läpakaga tuleb asi muidugi teine, siis ilmselt viitsin, koolis vaba tunni ajal vms. Aga jah... elus olen veel. Kuulan praegu netist noorteraadiot ja mõtlen, et mingi hetk võiks õue ronida.

Muide selle ilmanduse jätsin katki. Otsige ise internetist:) Nii palju võin öelda, et eile ja täna on super weather. Päike paistab

ja sooja on ka umbes 19 kraadi.

Ühesõnaga kõik läheb hästi... aga alati võiks paremini minna.

Näiteks läpakas võiks juba käes olla.

Laisk olen:d

2009-04-14T11:44:00.001+03:00

Ja, ma olen laisk. Selline pikk vahe jäi sisse. Minust vist ilma ülesmärkijat ei tule.. Mis teha.

Aga ma olen juba teist nädalat kodus, eelmisel nädalal nohuga, nüüd kõrva põletikuga.

mõningat ilmast.

2009-04-02T17:09:00.001+03:00

Vabandust, et ei ole kirjutanud - ma pole lihtsalt arvutis olnud.

Kui läpaka kätte saan, siis ilmselt kirjutan tihedamini... aga nüüd ilmast

Esmaspäeval oli ilm päikesepaisteline ja 4 5 kraadi...

koteisi ja kolmapäevad olid samasugused.

neljapäev on praeguseni olnud pilves selgimistega, päeva kõrgemad ja madalamad temperatuurid:

võetud kell 17.08

kõrgeim: 11.1 kraadi

madalaim: -3.2 kraadi.

hetketemperatuur: 7.9 kraadi.

Abi palun.

2009-03-28T12:52:00.001+02:00

Mul oleks abi vaja. Kui kellelgi on soovitada mingit tasuta programmi, mis paneks mu s 60 peal jooksva telefoni automaatselt profiile vahetama. Mingi programm on, aga see on tasuline:s.

Et kui kellelgi on midagi taolist, siis võiks teada anda. Kontaktid on üleval kirjas.

Ilmast siis ka vahelduseks:)

2009-03-28T12:50:00.001+02:00

Viimaste päevade ilm on olnud pilves - 3 4 kraadi. Mingi hetk oli kusagil olnud - 18 kraadi.

ilm...

2009-03-23T20:56:00.001+02:00

Ilm 23 märtsil oli samuti päikseline. temperatuuridest midagi ei tea - olin koguaeg koolis. eks ta mingi 3 4 kantioli

ˇIlm...

2009-03-23T20:48:00.001+02:00

Ilm 22. märtsil oli vääga ilus. täiesti pilvitu ilm oli... ja temperatuur oli umbes 4 5 kraadi

ilm

2009-03-21T23:34:00.001+02:00

Ilm oli 21 märtsil hommikul super vinge. Kui ma iseseisvalt heatujuga üles ärkasin, oli hetkeks tunne, et jeah, suvi on ikka mõnus. kui voodisse tagasi pugesin, (mis oli suur viga) oli selge, et suvi on veel.... no 2 kuu kaugusel. Kui ma pooleteise tunnipärast ärkasin oli ilm vähem selge aga natuke ikkagi, aga trennist tulles oli jälle ilus. seekordsed temperatuurid olid umbes 4 5 kraadi

Ilm

2009-03-21T23:31:00.001+02:00

Ilm oli siis 20 märtsil suht pilves omadega.

a ja temperatuure ei mäleta

eksta mingi 3 4 ringis oli

Ökoviis - kõik ökoloogiline

2009-03-19T19:39:00.001+02:00

On olemas selline pood nagu Ökoviis.Seal müüakse nagu nimestgi näete ökotooteid. Alates kehahooldusest ja vannilisanditest lõpetades toitude ja kartulikrõpsudega.

Olemas on ka netipood, et need, kes Tallinnas ei ela, saaksid mugavalt ja kiires´ti netist tellida.

Need, kes aga Tallinnas elavad võivad minna Torupilli või Kakumäe Selverisse.

Äri käib

2009-03-19T19:33:00.001+02:00

Käisin täna Kakumäe selveri avamisel. Kuna mul oli diktofon kaasas, salvestasin palju pahna, kuid leidsin ka ühe normaalse salvestuse - Kuula siit - pood enne avamist Hiljem ilmus kohale Selveri tibu, kes rääkis läbi võimendi, tervitas ukse taha kogunenud inimesi, ja andis üldse vähemalt mulle väga positiivse laengu.

Täna avati ka kakumäe selveris uus Ökoviie pood.

Kui siis pood lahti tehti, voolas kohe selline rahvasumm sisse, et hoia ja keela. Ma ütlen, äri käib.

Läksin minagi siis korraks vett ostma - järjekord oli nii pikk, et seisin veerand tundi ühes järjekorras (lühemaid ei olnud).

Kokkuvõttes saab jälle rohkem osta.

Eesti oma buratino - täielik saast.

2009-03-19T19:16:00.001+02:00

Käisin siis ka ülal nimetatud filmi kinos vaatamas. No film oli täiesti segane.

Alguses mingi tädi teeb süüa, ja mingi täht läheb tema sisse ja siis plõksti ongi puupoiss.

Kui buratino on 14 on ta suht rullnokastunud, sõprade Bieroo, Toivo ja Artemoniga nad laamendavad, ja laaberdavad mööda rin´gi.

Mingi mees, kes nimetab ennast Karabass-Barabassiks tahab Buratino seest mingeid seemneid kätte saada. Karabass-Parabassi tütar armub aga buratinosse ära. Ja lõpuks on kõik inimesed kinni võetud, ja Karabass-Parabass märgib, et tema tütar(Malviina) on tegelt labori projekt, ja ta on plastmassist - te´hisintellekt.

No läks käest ära. Eriti ei soovita kellelegi, midagi erilist seal küll ei ole.

Ilm täna

2009-03-19T19:05:00.001+02:00

Tänane(19 märts) ilm oli hommikul päikseline. Õhtupoole kiskus pilve. temperaatuurid olid kuskil +3 4 kraadi.

On imelikud inimesed. See ajab mind närvi.

2009-03-18T15:22:00.001+02:00

Leppisin sõbraga kokku, et ta käib linnas hommikul ära, ja siis helistab mulle, et ma saaksin talle külla tulla. Kui ma talle kell 12 helistasin, ta magas. Okei, võin ka õhtupoole minna. Praegu on kell pool neli ja ta on ikka kodus. Mind ajab tõsiselt vihale see, kui minu ajast on suva teistel. Mina planeerisin oma aega tema järgi, ega leppinud teisi kohtumisi tänaseks. Vahel võiks teistega ka nagu arvestada. Ma saan aru, kui ta oleks mulle hommikul sõnumi saatnud vms et kuule sorri, ma täna ei saa või ei viitsi vms, siis ma oleks midagi muud teinud, aga nüüd ma istun siin kodus ja mõtlen, et nii jama päev. Ma tõsiselt lootsin, et täna saan kuskile minna või midagi teha.

Suured tänud ka siis minupoolt.

Aitäh rikutud päeva eest.

Lisaks kõigele valutas mu pea just pool tundi tagasi

Ilm...

2009-03-18T12:24:00.001+02:00

Hakkan nüüd iga päev kirjutama siia lühidalt, mis ilm on, temperatuurid jne.

Aasta või paari pärast on seda huvitav jälgida...

Täna, 18 märtsil 2009 on õues rõve ilm. On sula - +3,5 kraadi(kell 12.24)

Ilm on pilves, kuid nattukene piilub päikest.

Ei ole head ilma halvata.

2009-03-18T12:18:00.001+02:00

Ma saan endale varsti läpaka.

Loodetavasti:)

läpakaks on Fujitsu Siemens Amilo Si3655

Aga nagu lingi tagant nägite, on aparaadil peal vista.

Minu praeguseks kõige suuremaks mureks ongi kas ja kuidas ma vistaga hakkama saan.

Olen puurinud ja uurinud, ja arvan ikkagi et saan.Jawsi uusimad versioonid peaksid ka vistas ilusti töötama. Natuke teeb muret Windows live messenger sest ma olen kuulnud, et versioon 9.0 ei pidavat hea olema. Ma proovisin, ei tulnud välja - installimise lõpfaasis kuvati ekraanile, et tagasipööramine ja kogu asi oli täpselt sama. Kui tagasipööramise katkestasin ei saanud ma messengeri sisse...

Kui juhtub nii, et vista mulle pakub messenger 9.0, on halvasti. Kui aga 8.5 on hästi.

Juhul, kui siisgi satub mulle 9.0 üritan sellega läbi saada, ja kui ei saa, siis uurin, kas messenger, mis läks xble peale läheb ka vistale. Kui läheb, siis proovin vanast arvutist exe faili läpakasse saada.

Aga üldiselt olen praegu vista vastu positiivselt meelestatud.

Kõik rääkisid et ei see läpakas on halb ja üldse jne.

Meil on peres kahel inimesel ka sama firma läpakas, midagi pole juhtund, nii et ma ei usu, et mul ka juhtub:)

Skype 4 - mina testisin ära, meeldis... natuke.

2009-03-17T10:25:00.001+02:00

Niisiis. Olen skype uusimat versiooni 4.0 kasutanud juba üle 2 kuu.

Alguses mõtlesin, et läks see skype paremaks, paremaks, aga nüüd selle 4 ga kukkus oma algusesse tagasi.

Aga kui tegelikult seadeid nokkida, saab skype välimuse peaaegu et 3.8 sarnaseks.

Kõnekvaliteedis on muutusi, heli tuleb palju selgemalt, aga see on muutlik, kuna skype kohandab nüüd ennast kiiremini ja paremini interneti muutustele.

Mina ei ole leidnud veel sellist valikut, et kui ma konverentsi algataja olen, ja kellelgi katkeb kogematta kõne ära, ei saa ma teda tagasi võtta.

Lihtsalt sellist valikut ei ole.

Muidu on skype4.0 suhteliselt hästi kasutatav, kui viitsida seadeid muuta.

Laadi skype 4.0 kohe alla

vaheaeg.... üsna varsti.

2009-03-06T16:03:00.001+02:00

Kuigi üsna pea on vaheaeg kääs, on õppida nii et tapab.

Aga ma loen juba koolipäevi suveni.

tänase seisuga on veel´58 päeva ( nädalavahetused ja vaheajad ei lähe arvesse). Siis kui mõtlema hakata, ei ole ju üldse nii palju. Aga suve... tahaks küll. Ma juba ootan seda, et kui mma tahan õue minna, ma ei pea seda kolm päeva ette planeerima, et riidesse panema hakata. et saab lihtsalt peatumatta õue joosta. Mulle meeldib ka see, kui on sooeeeeee... esiteks on mul kõrini sellest, et kui ma olen ennastkolm päeva sisse pakkind ja ma õue jõuan on mul ikka külm.

Igaljuhul pole mõtet kurvastada, suvi on suhteliselt lähedal - 58 koolipäeva veel.

Linnud laulavad ja kevad tuleb!!!

Olen mina ajast maha jäänud, või on teised imelikud?

2009-02-25T19:08:00.001+02:00

Kahtlane küll, aga mulle ei meeldi see praegune mood. Lihtsalt see ei ole minu arust normaalne, kui mu klassivend räägib jumala rahulikult sellest, et ta on viimase kahe aastaga kolm kilo alla võtnud. Esiteks on see rohkem tüdrukute teema, ja teiseks lihtsalt korralik eesti mees ei saa olla mingi nn. sulgkerge. üle saja kilo on ikka normaalne:). Ja kolmandaks see mind absaluutselt ei huvita.

Ühesõnaga see mind häirib.

Selline jutt sobiks vb mingile ülekaalulisele inimesele, aga see "mees" kes mulle seda rääkis, on ... kerge:).

Vabandust väga, aga mind häirib näiteks ka see, kui lihtsalt üks inimene klassis tunni ajal otsustab ringi keerata ja lihtsalt irvitama hakata. Esiteks jätab see natuke kahtlase mulje, kuna midagi väga nähtavat ei toimu. Võib-olla toimub, mina seda ju ei näe... aga imelik ikkagi.

Okei , ma võin siin vinguda kas v´õi 20 postitust, midagi paremaks see ikkagi ei tee. Lihtsalt avaldan oma arvamust või nii.:)

Muidu on elu tegelikult täiesti normaalne:)

Siim Veskimees - Kuu ordu

2009-02-25T19:00:00.001+02:00

Tervitus!

eskimehe raamatutKuu ordu

Raamat on super, mulle lihtsalt meeldivad sellised high dech ja kosmose ulme raamatud. Kuna eesti kirjanduses on suht vähe sellist ulmet, on minu lemmikuks saanud ka Võrgu ulmeajakiri Algernon.

Veskimees just sellepärast, et temaRaamatus kirjeldatakse väga värvikalt ja... lahedalt sündmusi, tehnikat jne.

Ühesõnaga ühele korralikule tehnika, arvuti, kosmose, ja üldse igasugusele tuleviku ulme friigile väga sobiv raamat.

Soovitan soojalt

teadaanne

2009-01-21T16:46:00.001+02:00

Pühapäeval, 25 jaanuaril kell 18.00 sellises saates

mille nimi on Hüperboxer ja mis toimub

noorteraadios

saate kuulda seda, kuidas mina teen beatboxi.

Selle postituse märksõnad ehk teadaanded

kolmapäev 21 jaanuar 2009

2009-01-21T16:41:00.001+02:00

Täna oli mul suhteliselt väsitav päev. Kuna abiõpetajat ei olnud, pidin üksi hakkama saama.

Ja omaarust saingi.

Jõudsin hommikul kooli, kuid jäin hiljaks, sest mind ja mu õde viis kooli õe klassiõe isa, kellega me tavaliselt hiljaks jääme.

Esimene tund oli inglise individuaalõpe. Õpetaja suutis mind närvi ajada sellega, et hakkas moraali rääkima, ja seletas viis minutit sellest, et mida tähendab ilastamine. Kuulge võtke mõistus pähe, ma saan sellest ise ka aru...

Okei. Savitöös värvisin ära paar topsikest mille valmistand olin.

Järgnesid kaks loodusõpetust, millest esimene tund möödus klassijuhataja manitsusi kuulates, et kui lärmakad ja distsiplineeritumatud me oleme. Teisel tunnil kõik lärmasid niisama, sest loodusõpetuse õpetaja oli eksamil.

Kui kätte jõudis eestikeel, kordasime natuke järgmise nädalaseks kontrolltööks.

Ingliskeeles tuli kuulata mingeid preposiššoneid, mis olid suht tüütud.

Kui venekeele koduse töö õppida unustamine välja arvata läks mu koolipäev suhteliselt hästi.

Selle postituse märksõnad ehk tavaline päev.

ammu pole kirjutanud aga nüüd kirjutan.

2009-01-21T16:33:00.001+02:00

Noniiii. Mulle tehti äsja kaebus, et ma ei ole oma blogisse midagi kirjutanud. Mis mul siis muud üle jääb?

Igatahes üleval pool avaldatakse nüüd uusi postitusi.

tere taas!

2009-01-05T20:46:00.001+02:00

Aastavahetus ja muud peod on möödas, ja nüüd jälle kooli.

Tänane päev möödus rahulikult.

Hommikul kell 6:45 äratus, 15 minutit trenni tušš ja kooli.

Ingliskeeles tegime poolteist tundi mingeid harjutusi, mis olid nii lihtsad, et ma imestasin, et kuidas üldse saab nii?

Peale seda oli muusikalugu, kus alustati renessaanss ajastusega. Vean kihla, et selles sõnas on mul viga sees aga pole hullu. .

Peale muusikalugu tuli kirjandus ja eesti keel.

Kui see läbi, saime ka hakkama 45 minutilise mata tunniga, ja bioloogiasse.

Poolteist tundi nalja nabani.

Rääkisime erinevatest imetajatest. Iga poiss pidi kirjutama referaadi ühest imetajast ja siis selle klassi ees ette kandma.

Mul ei olnud täna diktofoni kaasas, aga homme võtan selle kaasa ja siis salvestan ka midagi põnevat.

Seniks aga

Kuulmiseni!

Selle postituse märksõnad ehk tavaline.

Häid jõule

2008-12-27T21:37:00.001+02:00

Need jõulusoovid on küll natuke hiljaks jäänud, aga mis siis. Palju on vahepeal tehtud ja ei ole jõudnud siia kohe üldse kirjutada.

Mis ma siis vahepeal teinud olen?

Käisin hiljuti saaremaal, kus toimus Saaremaal asuva maheköögi

korraldatud jõuluüritus.

Esindatud olid ka Weledatooted.

Osteti küll vähe, aga pole hullu.

Järgmiseks oli ees suur puhkus, ja muidugi jõulude ettevalmistamine. ReedeselKeskusepäeval tegime me süüa. Lugege sellest söögi tegemisest blogist, mille link on üleval pool.

Ja kui toredad jõulud kätte jõudsid, oli rõõmu kui palju.

Kingiks sain mina logitech 110 juhtmeta klaviatuuri, filmi Mina Olin Siin dvd ja pimedate monopoli. Lisaks sain veel taskulambi, mida ei pea patakatega toitma, vaid peab pumpama, või täpsemalt öeldes päästikut vajutama, et ta energiat saaks.

Klaviatuuriga tuli muidugi laiskuseks see, et saab voodipeal msnis olla ja kõike muud arvutis teha.

See postitus on juba päris pikaks läinud, et ma siis praegu lõpetan!

Nägemist!!!